Valdajamäärus

Valdajamäärus ehk habitiivverbiaal on lauseliige, mis märgib harilikult elusolendit, kelle valdusse või toime-, taju-, vastutus- vms piirkonda miski suundub, sinna kuulub või sealt lähtub.

Eesti keel

Valdajamääruse liigid

Valdajamäärust on kolme liiki.

• latiivne valdajamäärus vastab küsimustele kellele?, vahel ka millele?. Latiivne valdajamäärus on põhiliselt alaleütlevas käändes nimisõna: Kelner tõi meile kalja. – Kellele tõi kelner kalja?
• lokatiivne valdajamäärus vastab küsimustele kellel? ~ millel?: Meil oli kali klaasides. – Kellel oli kali klaasides?
• separatiivne valdajamäärus vastab küsimustele kellelt? ~ millelt?: Me saime kelnerilt kalja. – Kellelt said noored kalja?

Valdajamääruse vorm

Kui tüüpiliselt on valdajamäärus väliskohakäänetes nimisõna, siis eesti keeles saab kasutada ka kaassõnafraasi, mis koosneb kaassõnast ning kuuluvust väljendavast ja tähendussuhteid täpsustavast nimisõnavormist kätte, käes, käest, valdusse, valduses, valdusest, käsutusse, käsutusest, hoolde, hooleks, hoole alla, peale, jaoks.

Nt Sinu käest ei tohi keegi midagi teada saada.

Kui palju teie käsutuses alluvaid on?

Siin trükitakse pimedate jaoks raamatuid.

Valdjamäärus või kohamäärus?

Valdajamäärus on nagu koha- ja ajamääruski lokaliseeriv adverbiaal. Ka valdaja on käsitatav omamoodi kohana, kusjuures mõnikord on valdaja- ja kohamäärus sisuliselt eristamatud. Nt sõnavormide meil, teil, neil puhul pole sageli selge, kas nende tähendus on ’meie/teie/nende valduses’ või ’meie/teie/nende juures/kodus/maal’.

Nt Meil on uusi ettevõtmisi.

Teil on tööpuudus.

Meil ei jätku kõigi jaoks ruumi.

Miks teil öö läbi tuli põles?