Vahemere lepingud
Vahemere lepingud olid 1887. aastal sõlmitud rahvusvahelised lepped. Need allkirjastati 12. veebruaril (Saksamaa vahendusel Suurbritannia ja Itaalia), 24. märtsil (Suurbritannia ja Austria-Ungari) ning 4. mail (Suurbritannia ja Hispaania). Täiendavad noodid saadeti 12. detsembril.
Ametlikult oli lepingute eesmärk hoida status quo Vahemerel. Tegelik eesmärk oli takistada Venemaa laienemist Balkani poolsaarel ja ära hoida venelaste kohalolu Dardanellidel ja Bosporusel. Sellega säilitati ka Osmanite Riik. Lisaks kaitsesid lepingud Itaalia huve Prantsusmaa vastu. Seega ühendasid Vahemere lepingud Venemaa-vastased jõud Balkani poolsaare küsimustes ja Prantsusmaa-vastased jõud Põhja-Aafrika küsimustes.
Saksa kantsler Otto von Bismarcki arvates olid lepingud Saksamaale (mis ei olnud nende osa) kasulikud, kuna tõi Suurbritannia lähemale Kolmikliidule (Saksamaa, Itaalia ja Austria-Ungari). Vahemere lepingud läksid de facto vastuollu 1887. aasta Saksa-Vene taaskindlustuslepinguga, mille salaprotokollidega Saksamaa Venemaa ekspansiooni toetas.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- W. N. Medlicott. The Mediterranean Agreements 1887. The Slavonic Review Vol. 5, No. 13 (Jun., 1926), pp. 66-88
- Pribram, Alfred, ed. (1921) The Secret Treaties of Austria-Hungary. Vol. 2. Cambridge, MA: Harvard University Press. pp. 47-57, 71-78 (Text of Agreements)
- Gregor Schöllgen, Imperialismus und Gleichgewicht. Deutschland, England und die orientalische Frage 1871–1914, Munich, Oldenbourg, 2000 (ISBN 3-486-52003-2), p. 23
- Die Grosse Politik der Europäischen Kabinette