Hämardamine
Hämardamine (ingl k dimming) on valgusti lampide valgusvoo sujuv ja täpne muutmine ruumi hämardamise eesmärgil. Selleks kasutatav valgusregulaator on hämardi (ingl k dimmer). [1]
Hõõg- ja halogeenlampide puhul alandatakse hämardamiseks toitepinget. Luminofoorlampide korral muudetakse valgusvoogu vastava liitelülituse (elektrilise või elektroonilise ballasti) abil, mis muudab lampi läbiva voolu tugevust.
Varem olid levinud 0–10 V juhtpingega reguleerimissüsteemid, kuid tänapäeval kasutatakse rohkem nn SwitchDim-juhtimist tavalise 230 V suruklahv- või nupplülitiga ning laiemate võimalustega DALI-automaatikaprotokolliga süsteemjuhtimist.
Hämardina kasutatavate vahelduvpingeregulaatorite tüübid on järgmised:
- poolperioodi esifrondi äralõikamisega (FPC, forward phase control dimmer, Phasenanschnittsteuerung) hämardid, mis põhinevad türistoridel (SCR) või sümistoridel (TRIAC). See on vanim ja lihtsaim hämardi, millel on mitmeid puudusi (müra, häired, madal võimsustegur, lambi valguse värelemine);
- poolperioodi tagafrondi (lõpu) äralõikamisega (RPC, reverse phase control dimmer, Phasenabschnittsteuerung) hämardid, mis põhinevad IGBT-transistoridel. Seda tüüpi hämardid on eelmise tüübiga võrreldes väiksema müra ja väiksemate häiretega. Need tulid turule pärast IGBT-de masskasutust 1990. aastate lõpul;
- SST-siinushämardid, mis toimivad võrgusagedusest suurema lülitussagedusega ega kasuta faasijuhtimist (phase control). Need põhinevad transistoridel ning on keerukamad ja kallimad.
Hämardamise probleemid leedlampide korral[muuda | muuda lähteteksti]
Eelkirjeldatud faasitüürimisega hämardid reguleerivad vahelduvpinget (täpsemalt: impulssidest koosneva toitepinge keskväärtust). Leedlambis on valgusallikateks teatavasti valgusdioodid, mis vajavad toiteks alalisvoolu. Seepärast on leedlambi soklis elektrooniline liitelülitus, mis muundab 230 V vahelduvpinge lambi valgusdioodidele sobivaks madalaks alalispingeks. Leedlampide tootjafirmad kasutavad mitmesuguse skeemiga elektroonilisi liitelülitusi. Kui kasutatava hämardi elektroonikalülitus sellega ei ühildu, ei saa leedvalgusti heledust üldse või korralikult reguleerida, halvemal juhul võib hämardi ka üle kuumeneda (vaatamata sellele et leedvalgusti võimsustarve on väike).
Kui hämardi võimaldab küll leedlambi heledust muuta, ei tarvitse reguleerimine siiski olla sujuv, sest valgusdioodi (nagu kõigi dioodide) pinge-voolu karakteristik on tugevasti ebalineaarne: pinge tõstmisel kasvab dioodi vool (ja vastavalt heledus) esialgu väga aeglaselt, avanemispinge piirkonnas(alates umbes 2,5 voldist) aga üha järsemalt.
Hämardi, milles alalispinge reguleerimisel rakendatav pulsilaiusmodulatsiooni (PWM), sobib hõõglampide heleduse muutmiseks (vaatamata impulssidest koosnevale toitepingele püsib valgusvoog ühtlane tänu hõõgniidi soojuslikule inertsile), kuid toitepingele kiiresti reageeriva leedlambi valgus võib sel juhul hakata võbisema või värelema. Väreluseks nimetatakse lambi valgusvoo perioodilist muutumist võrguvoolu hetkväärtuse muutumise taktis.
Hõõglampidega võrreldava kvaliteediga hämardamist võimaldavad spetsiaalsed (nn dimmerdatavad) leedlambid. Neis kasutatakse täiustatud liitelülitust, milles hämardi faasinurga (või impulsilaiuse) regulaatori katkendlik väljundpinge muundatakse valgusdioodidele sobiva seaduspärasuse järgi muudetavaks alalispingeks. Niisuguste lampide ja valgustite jaoks toodetakse samuti spetsiaalseid hämardeid ja toiteplokke.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Endel Risthein. Valgustehnika sõnastik. Tallinn, Valgus, 1982