Luminofoorlamp

Allikas: Vikipeedia

Luminofoorlamp on madalrõhu-gaaslahenduslamp, milles elavhõbedaaurus toimuva kaarlahenduse tulemusena tekib peamiselt ultraviolettkiirgus; selle muundab nähtavaks valguseks kolvi sisepinnale kantud luminofoor, s.o aine, mis optilise kiirgusega või elektronidega ergastamisel hakkab helendama, fluorestseerima. Valguse spektri määrab luminofoori koostis; kasutatakse soe-, neutraal- ja päevavalguslampe (värvitemperatuur vastavalt kuni 3300 K, 3300–5300 K ja üle 5300 K).

Osrami luminofoortorud; Dulux F, G23, T5 ja T8
Luminofoorlambi toiteskeem elektromagnetilise ballastiga:
A – luminofoortoru
B – võrgupesa
C – süütur
D – bimetallkontakt
E – kondensaator
F – elektroodid
G: drossel (ballast)
Elektrooniline liiteseadis (avatult) torule T8

Luminofoorlampide valgusviljakus on 50–100 lm/W, eluiga paarkümmend tuhat tundi, võimsus enamasti alla 100 W.

Esimesed luminofoorlambid võeti kasutusele 1930. aastail, kompaktluminofoorlambid 1985. aastal.

Toiteskeem[muuda | muuda lähteteksti]

Luminofoorlampidena on olnud pikka aega kasutusel sirged või U-kujulised luminofoortorud (tuntud ka päevavalguslampidena). Nende toitelülituse põhielemendid on voolu piirav drossel (elektromagnetiline ballast) ja vahetatav süütur (starter). Drossel hoiab ara toitevoolu konrollimatu suurenemise ja süütur (koos drosseliga) tekitab lambi süütamiseks vajaliku kõrgepingeimpulsi. Sellise toiteskeemi korral väreleb valgus sagedusega 100 Hz. Pulsatsioonivaba valguse ja kiire süütamise tagab elektrooniline toitelülitus. Niisugune elektrooniline liitelülitus võib olla lambi sees, nt kopaktluminofoorlambis. Elektroonilistel toiteplokkidel võib olla ka hämardamise funktsioon, s.t võimalus sujuvalt reguleerida lampide heledust.

Võrdlus hõõglampidega[muuda | muuda lähteteksti]

Luminofoorlambi võimsus Pinge Valgusvoog Sama valgusvooga hõõglambi võimsus
4 W 29 V 120 lm 20 W
6 W 42 V 250 lm 30 W
8 W 56 V 385 lm 40 W
13 W 95 V 770-780 lm 65 W
15 W 55 V <800 lm 75 W
18 W 57 V 1060 lm 90 W
20 W 60 V >1170 lm 100 W
30 W 96 V 2020 lm 150 W
36 W 100 V >2420 lm 180 W
40 W 103 V 3000 lm 200 W
65 W 110 V 3750 lm 325 W
80 W 100 V 4250 lm 400 W


Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik luminofoorlambid sisaldavad elavhõbedat (koguses 1–70 mg), see toksiline aine kuulub ohtlikkuse poolest 1. ohuklassi (väga ohtlik). Sealjuures on lampides sisalduv aurustunud elavhõbe mitu korda ohtlikum kui metalne elavhõbe. Lambis sisalduv annus võib põhjustada tervisehäireid, kui lamp puruneb või kui pidevalt kokku puutuda elavhõbedaaurudega, sest elavhõbedal on omadus akumuleeruda ja põhjustada sellega jäävaid tervisekahjustusi.

Seepärast on väga tähtis, et selliseid lampe ei visataks prügikasti ega purustataks. Elavhõbeda toime organismile on aeglane, kuid õhku, vette või pinnasesse sattumisel pikaajaline.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]