Mine sisu juurde

Urotrakti infektsioonid imiku- ja lapseeas

Allikas: Vikipeedia

Urotrakti infektsioon (UTI) on lapseeas kõige sagedasem bakteriaalne infektsioon [1, 2], eriti alla 2-aastastel lastel [3]. UTI-de esinemissagedus sõltub vanusest ja soost. Esimesel eluaastal esinevad UTI-d sagedamini poistel (3,7%) kui tüdrukutel (2%). Kuni 30%-l imikutest ja lastest tekivad 6–12 kuu jooksul pärast esimest UTI episoodi kordusinfektsioonid. 30%-l lastest, kellel on kaasasündinud neeru- ja kuseteede anomaaliad, võib UTI olla esimene väljendus.

Enamikku infektsioone põhjustab Escherichia coli [4], kuid esimesel eluaastal võivad haigusetekitajateks olla ka Klebsiella pneumoniae, Enterobacter spp., Enterococcus spp. ja Pseudomonas spp. Nende tekitajate põhjustatud infektsioonid esinevad sagedamini just esimestel eluaastatel. Imiku- ja lapseeas on urosepsise oht suurem kui täiskasvanueas.

Neerude pikaajalise armistumise vältimiseks on oluline kiire diagnoosimine ja ravi alustamine, sealhulgas perearsti kiire haiguse tuvastamine ja reageerimine. Diagnoosimisel lähtutakse sellistest teguritest nagu lokalisatsioon, sümptomid, eelmised infektsiooni episoodid, febriilsed/mittefebriilsed UTI-d; kuseteede väärarengud; eelnevad operatsioonid; vedeliku tarvitamine ja urineerimine; perekonnaanamnees. UTI sümptomid on mittespetsiifilised, eriti vastsündinutel. Palavik võib olla UTI ainus sümptom, eriti väikelastel. Püelonefriidi või urosepsisega vastsündinutel on sümptomid tihti väga mittespetsiifilised, mõnikord võib puududa palavik. Septiline šokk on haruldane isegi kõrge palaviku korral, välja arvatud juhul, kui kaasneb obstruktsioon või muu tüsistus. Vanematel lastel on alumiste kuseteede sümptomiteks düsuuria, halva lõhnaga uriin, uriinipidamatus, hematuuria ja suprapubiline valu; ülemiste kuseteede infektsiooni korral palavik ja valu [2].

Ultraheliuuring (UH) tehakse üldiselt kõikidele imikutele ja lastele, kellel on febriilne või komplitseeritud (ülemine) UTI. Seejärel otsustatakse edasise taktika üle (neerude armistumise ja vesikouretraalse refluksi hindamine) vastavalt esialgsele UH leiule, samuti kliinilisele leiule ja haiguse kulule [5]. Kuni 85%-l febriilse UTI-ga imikutest ja lastest võivad Tc-99m DMSA skannimisel olla nähtavad neerude parenhüümi muutused. Nendest lastest on 10–40%-l neerud püsivalt armistunud, mis võib põhjustada neerude aeglast kasvu, korduvat püelonefriiti, glomerulaarfunktsiooni halvenemist, varajast hüpertensiooni ja lõpuks lõppstaadiumi neeruhaigust [2].

Kõige sagedamini kasutatavad antibiootikumid UTI-de ravis on tsefalosporiinid [6, 7]. Maailma Terviseorganisatsioon (MTO) tõi hiljuti välja fluorokinoloonide ja kolmanda põlvkonna tsefalosporiinide suhtes resistentsete Escherichia coli esinemissageduse suurenemise. MTO andmetel on ESBL-i tootvate Enterobacteriaceae laste UTI-de esinemissagedus 14%. Antimikrobiaalse resistentsuse teket võivad soodustada sellised faktorid nagu vesikoureteraalne refluks, korduvad UTI-d ja kordvuvad antibiootikumikuurid [3], empiirilise antibiootikumravi määramine [7]. Praegu pole veel selge, kas UTI-e saaks antibiootikumidega ennetada [2].