Ummik (nõu)
Ummik on puutüvest õõnestatud, silindri kujuga ning ühe või kahe sisse pandud põhjaga nõu.[1] Eri piirkondades on seda nimetatud ka umbpuunõu, ükspuine nõu jne.[2]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Ummikud on laudnõudest ilmselt kõige vanemad. 19. sajandil kasutati Eestis erineva suuruse ja otstarbega ummikuid: väiksematest lähkrid, lassid, ankrud, piimapütid, kirnud ja tõrred; suurematest kuni 1 meetri kõrgused viljakummid, tünnid ja vaadid. Aidas hoiti suuremates ummikutes vilja ja jahu, väiksemates herneid, linaseemneid, mett, tangu, söögisoola jne.[1]
Valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Väiksemad nõud valmistati peamiselt sanglepast, vähem kasutati saart, tamme, kaske ning pärna. Õõnestatava paku otsale joonistati sirkliga ring, mille järgi uurdesae abil ummik ringikujuliselt õõnestati. Kere valmistati toorest puust, põhi seevastu kuivast puust. Ummiknõu keret kuumutati kuumas vees, mille tulemusena see paisus ning põhi saadi varem tehtud uurdesse vabalt sisse lükata. Põhjad kinnitati puupulkadega ning peale pandi 1–2 vitsa.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 328
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 226