Umbriel

Allikas: Vikipeedia
Umbriel
PIA00040 Umbrielx2.47.jpg
Avastamine
Avastajad William Lassell
Avastamise aeg 24. oktoober 1851
Nimetamine
Teised nimed Uranus II
Orbiidi iseloomustus
Orbiidi pikem pooltelg 266000 km
Ekstsentrilisus 0,0039
Tiirlemisperiood 4,144 päeva
Keskmine orbiidil liikumise kiirus 4,67 km/s
Orbiidi kalle 0,128°
Emaplaneet Uraan
Füüsikaline iseloomustus
Keskmine raadius 584,7±2,8 km
Pindala 4 296 000 km2
Ruumala 837 300 000 km3
Mass (1,172±0,135)×1021 kg
Keskmine tihedus 1,39±0,16 g/cm3
Raskuskiirendus 0.2 m/s2
Paokiirus 0,52 km/s
Telje kalle 0
Pinna temperatuur
• Keskmine ≈ 75 K
• Maksimaalne 85 K

Umbriel on Uraani looduslik kaaslane.

Umbrieli läbimõõt on 1170 km,[1] millega ta on Uraani kaaslaste seas suuruselt kolmandal kohal. Tema orbiit asub Uraanist 265 980 km kaugusel [1] ning jääb täielikult planeedi magnetosfääri piiridesse.[2] Umbrieli mass on 1,27×1021 kg [1] ja tihedus 1,39 g/m3.[3]

Umbrieli ja Arieli avastas William Lassell 24. oktoobril 1851.[4] Kaaslane on nime saanud Alexander Pope'i (1688–1744) poeemi "The Rape of the Lock" ühe tegelaskuju nime järgi.[5]

Umbrieli on kosmosesondi Voyager 2 abil uuritud 1986. aasta jaanuaris, kui sond jõudis ca 325 000 km kaugusele kaaslasest.[6] Umbrielist tehtud fotod katsid umbes 40% selle pinnast, kuid piisava resolutsiooniga fotosid jätkus vaid 20% ulatuses kuu pinna geoloogiliseks kaardistamiseks.[7]

Umbrieli pind on Uraani kaaslaste hulgas kõige tumedam, tema albeedo on 0,21 (nt Arielil on see 0,39).[8] Umbrieli tihedus viitab sellele, et kaaslane koosneb umbes 60% ulatuses jääst ning 40% ulatuses tihedamast koostisosast,[9] milleks võivad olla kivimid ja süsinikuühendid koos raskete orgaaniliste ühenditega.[10] Jää olemasolu on toetanud infrapunakiirguse spektroskoopilised vaatlused, mille abil on märgatud kuu pinnal veest moodustunud jääkristalle. Peale jää on kuu pinnalt leitud jälgi ka süsinikdioksiidist, mille päritolu pole teada.[11]

Umbrieli pinda katavad paljud kokkupõrke kraatrid, mille koguarvult jääb ta alla ainult Oberonile. Kraatrite läbimõõdud varieeruvad mõnest kilomeetrist kuni 210 kilomeetrini.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 ""Umbriel"". nineplanets.org. Kasutatud 12.08.2011. Inglise.
  2. Ness, N. F.; Acuna, Mario H.; Behannon, Kenneth W.; et al. (1986). "Magnetic Fields at Uranus". Science 233 (4759): 85–89. PMID 17812894. 
  3. Jacobson, R. A.; Campbell, J.K.; Taylor, A.H. and Synnott, S.P. (1992). "The masses of Uranus and its major satellites from Voyager tracking data and Earth based Uranian satellite data". The Astronomical Journal 103 (6): 2068–78. 
  4. Lassell, W. (1851). "On the interior satellites of Uranus". Monthly Notices of the Royal Astronomical Society 12: 15–17. 
  5. Kuiper, G. P. (1949). "The Fifth Satellite of Uranus". Publications of the Astronomical Society of the Pacific 61 (360): 129. 
  6. Stone, E. C. (1987). "The Voyager 2 Encounter With Uranus". Journal of Geophysical Research 92 (A13): 14,873–76. 
  7. 7,0 7,1 Plescia, J. B. (1987). "Cratering history of the Uranian satellites: Umbriel, Titania and Oberon". Journal of Geophysical Research 92 (A13): 14918–14932. 
  8. ""Planetary Satellite Physical Parameters"". ssd.jpl.nasa.gov. Kasutatud 12.08.2011. Inglise.
  9. Hussmann, H.; Sohl, Frank; Spohn, Tilman (2006). "Subsurface oceans and deep interiors of medium-sized outer planet satellites and large trans-neptunian objects". Icarus]] 185 (1): 258–273. 
  10. Smith, B.A.; Soderblom, L.A.; Beebe, A.; et al. (1986). "Voyager 2 in the Uranian System: Imaging Science Results". Science 233: 97–102. 
  11. Grundy, W. M.; Young, L.A.; Spencer,J.R.; et al. (2006). "Distributions of H2O and CO2 ices on Ariel, Umbriel, Titania, and Oberon from IRTF/SpeX observations". Icarus 184 (2): 543–555. arXiv:0704.1525.