Ariel (kuu)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ariel
Ariel (moon).jpg
Avastamine
Avastajad William Lassell
Avastamise aeg 24. oktoober 1851
Nimetamine
Teised nimed Uranus I
Orbiidi iseloomustus
Orbiidi pikem pooltelg 191020 km
Ekstsentrilisus 0,0012
Ekstsentrilisus 2,520 päeva
Keskmine orbiidil liikumise kiirus 5,51 km/s
Orbiidi kalle 0,260°
Emaplaneet Uraan
Füüsikaline iseloomustus
Mõõtmed 1162,2 × 1155,8 × 1155,4 km
Keskmine raadius 578,9±0,6 km
Pindala 4 211 300 km2
Ruumala 812 600 000 km3
Mass (1,353±0,120)×1021 kg
Keskmine tihedus 1,592±0,15 g/cm3
Raskuskiirendus 0,269 m/s2
Paokiirus 0,559 km/s
Pinna temperatuur
… keskmine
… maksimaalne

≈ 60 K
84 ± 1 K

Ariel on Uraani looduslik kaaslane.

Arieli läbimõõt on 1158 km,[1] millega ta on Uraani kaaslaste seas suuruselt neljandal kohal. Tema orbiit asub Uraanist 190 930 km kaugusel [1] ning jääb täielikult planeedi magnetosfääri piiridesse.[2] Arieli mass on 1,27×1021 kg [1] ja tihedus 1,66 g/m3.[3]

Arieli ja Umbrieli avastas William Lassell 24. oktoobril 1851.[4] Kaaslane on nime saanud Alexander Pope'i (1688–1744) poeemi "The Rape of the Lock" sülfi nime järgi.[5]

Arieli on kosmosesondi Voyager 2 abil uuritud 1986. aasta jaanuaris, kui sond jõudis ca 127 000 km kaugusele kaaslasest.[6] Kaaslasest tehtud fotod katsid umbes 40% selle pinnast, kuid piisava resolutsiooniga fotosid jätkus vaid 35% ulatuses kuu pinna geoloogiliseks kaardistamiseks.[7]

Arieli pind on Uraani kaaslaste hulgas kõige heledam, tema albeedo on 0,39.[8] Arieli tihedus viitab sellele, et kaaslane koosneb umbes 50% ulatuses jääst ning 50% ulatuses tihedamast koostisosast,[9] milleks võivad olla kivimid ja süsinikuühendid koos raskete orgaaniliste ühenditega.[10] Jää olemasolu on toetanud infrapunakiirguse spektroskoopilised vaatlused, mille abil on märgatud kuu pinnal veest moodustunud kristalset jääd. Peale jää on kuu pinnalt leitud jälgi ka süsinikdioksiidist, mille päritolu pole lõplikult selge.[2]

Arieli pinda katavad kokkupõrke kraatrid, kanjonid, murrangud, tasandikud jm. Suurima teadaoleva kraatri läbimõõt ulatub 78 kilomeetrini.[11] Suuremate kraatrite vähesus viitab sellele, et kaaslase pind on olnud geoloogiliselt aktiivne.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 ""Ariel"". nineplanets.org. Kasutatud 13.08.2011. Inglise.
  2. 2,0 2,1 Grundy, W. M.; Young, L.A.; Spencer,J.R.; et al. (2006). "Distributions of H2O and CO2 ices on Ariel, Umbriel, Titania, and Oberon from IRTF/SpeX observations". Icarus 184 (2): 543–555. arXiv:0704.1525. 
  3. Jacobson, R. A.; Campbell, J.K.; Taylor, A.H. and Synnott, S.P. (1992). "The masses of Uranus and its major satellites from Voyager tracking data and Earth based Uranian satellite data". The Astronomical Journal 103 (6): 2068–78. 
  4. Lassell, W. (1851). "On the interior satellites of Uranus". Monthly Notices of the Royal Astronomical Society 12: 15–17. 
  5. Phillip S Harrington (2011). Cosmic Challenge: The Ultimate Observing List for Amateurs. Cambridge University Press. p. 364. ISBN 9780521899369. 
  6. Stone, E. C. (1987). "The Voyager 2 Encounter With Uranus". Journal of Geophysical Research 92 (A13): 14,873–76. 
  7. 7,0 7,1 Plescia, J. B. (1987). "Cratering history of the Uranian satellites: Umbriel, Titania and Oberon". Journal of Geophysical Research 92 (A13): 14918–14932. 
  8. ""Planetary Satellite Physical Parameters"". ssd.jpl.nasa.gov. Kasutatud 13.08.2011. Inglise.
  9. Hussmann, H.; Sohl, Frank; Spohn, Tilman (2006). "Subsurface oceans and deep interiors of medium-sized outer planet satellites and large trans-neptunian objects". Icarus]] 185 (1): 258–273. 
  10. Smith, B.A.; Soderblom, L.A.; Beebe, A.; et al. (1986). "Voyager 2 in the Uranian System: Imaging Science Results". Science 233: 97–102. 
  11. ""Nomenclature Search Results: Ariel"". planetarynames.wr.usgs.gov. Kasutatud 13.08.2011. Inglise.