Ulrike Meinhof

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ulrike Meinhof (1964)

Ulrike Marie Meinhof (7. oktoober 1934 Oldenburg9. mai 1976 Stuttgart) oli saksa ajakirjanik, publitsist, poliitiline aktivist ja hiljem vasakäärmuslik terrorist.

Ulrike Meinhofi vanemad olid kunstiajaloolased Werner Meinhof ja Ingeborg Meinhof. Ta vanemad surid varakult ja pärast ema surma 1949. aastal sai Ulrike ja ta vanema õe Wienke eestkostjaks veendunud sotsialist ajaloolane Renate Riemeck.[1] 1955. aastal lõpetas Ulrike Meinhof gümnaasiumi ja õppis seejärel Marburgi ja Münsteri Ülikoolis filosoofiat, pedagoogikat, sotsioloogiat ja germanistikat.

1958. astus ta Sotsialistlikku Saksa Üliõpilasliitu (visati sealt küll 1959. aastal vasakpoolitsemise tõttu välja) ja hakkas tegutsema ajakirjaniku ja publitsistina. 1959. aastal hakkas ta tegemist koostööd ajakirjale konkret. 19601964 oli ta sama ajakirja peatoimetaja.[2] 1961. aastal abiellus ta ajakirja väljaandja Klaus Rainer Röhliga. Neil oli kaks tütart. Abielu lahutati 1967. aastal. Tol perioodil oli Ulrike Meinhof üks Lääne-Saksamaa populaarsemaid ajakirjanikke.

1968. aastal asus Ulrike Meinhof Hamburgist elama Lääne-Berliini, kus ta töötas Berliini Vaba Ülikooli õppejõuna. Tema poliitilised vaated radikaliseerusid üha enam.[3] 1969. aastal lõpetas ta koostöö ajakirjaga konkret.[4]

1970. aasta 14. mail osales Meinhof Andreas Baaderi vangistusest vabastamises ja hakkas seejärel elama illegaalselt.[5] Temast sai üks Punaarmee Fraktsiooni loojatest, ideoloogidest ja juhtidest.

Politsei arreteeris Ulrike Meinhofi 15. juunil 1972 Hannoveris.[6] 29. novembril 1974 mõistis kohus ta kaheksaks aastaks vangi.[7] 21. mail 1975 algas tema ja teiste Punaarmee Fraktsiooni liikmete vastu uus kohtuprotsess. 9. mail 1976 leiti ta oma kambrist pooduna. Ametliku versiooni kohaselt oli tegemist enesetapuga.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]