Tubakakott
Tubakakott (Saaremaal ka pakikott[1]) on kott piibutubaka hoidmiseks ja kaasavõtmiseks.[2]
Eestis on tubakakotte valmistatud nii riidest, põiest kui ka nahast. Nahast tubakakott oli esindusese, selle õmblemiseks kasutati erilist nahka (seemisnahk, hülgenahk, angerjanahk), mõnikord valmistati kott isegi küüntega loomakäpast.[2] Kodus pargitud nahast valmistati oma tarbeks lihtsamaid kotte, kuid kasutati ka õhukestest vabrikunahkadest kotte, mida telliti professionaalsetelt käsitöölistelt või osteti laatadelt ja harjuskitelt. Nahast kotid jagunesid kolme suuremasse rühma: kotikujulised, lõõtsaga ning rulltubakakotid. [3] Silindrikujuline tubakott oli hülgenahast, see rulliti kokku ja seoti nahkpaelaga kinni. Lõõtsjad tubakakotid olid tihti ilustatud vaskkõredega ehk -rõngastega. Saartel võttis pruut pulmade eelsel viinutamisel kaasa ilusa tubakakoti, millest ta kosjaviina kõrvale tubakat pakkus.[2]
Tänapäeval leiavad tubakakotid harva kasutamist, samas kasutatakse neid mitte ainult piibutubaka, vaid ka teiste suitsetamistarvete hoiustamiseks.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti murrete sõnaraamat Vaadatud 24.02.2021
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 314
- ↑ Ülevaade Eesti tubakakottidest [1][alaline kõdulink]