Toomakirjandus

Tooma kirjanduseks nimetatakse algkristlikke tekste, mille peategelane on apostel Toomas (üks Jeesuse kaheteistkümnest õpilasest, kellest on kirjutatud evangeeliumites Mt 10:3; Mk 3:18; Lk 6:15; Jh 11:16; 14:5; 20:24.26.27.28; 21:2) või mille autorsus omistatakse apostel Toomale.

Tähtsaim neist tekstidest on "Tooma evangeelium". Teos on tekkinud ilmselt 2. sajandil Ida-Süürias (kus apostel Toomas oli tähtis), on kokkupuutepunkte gnoosisega, kuid kokkupuutepunkte on tal ka apostel Tooma India-retke kirjeldava "Tooma tegude" raamatuga ning Nag Hammadist leitud "(Atleet) Tooma raamatuga". Vaimulaadilt lähedasteks neile teostele luges Uku Masing ka "Johannese evangeeliumi" 12 ja "Saalomoni oode" ning ta väitis, et kõik need teosed pärinevad ühest kindlast algkristluse ringkonnast.

Seda varakristluse rühmitust nimetas Uku Masing toomakristlasteks. Ta väitis, et toomakristlus oli Jeruusalemma juudakristluse ning Pauluse esindatava hellenistliku kristluse kõrval kolmas suurem algkristluse rühmitus. Uku Masing oletas, et tänapäeva India toomakristlased on antiikaegsete toomakristlaste järeltulijad. See hüpotees tugineb "Tooma tegude" raamatule, mille kohaselt apostel Toomas misjoneeris Indias. Ka India toomakristlased pidasid (ja peavad) apostel Toomast kristluse toojaks Indiasse.

Uku Masing leidis Tooma kirjandusest palju sarnasusi budismiga.