Tomyris

Kuninganna Tomyris. Andrea Castagno fresko puittahvlil umbes 1450. aastast, osa kuulsate meeste ja naiste tsüklist

Tomyris (/ˈtɒmɪrɪs/; saka keeles *Taumuriyaʰ; vanakreeka Τομυρις, Tomuris; ladina Tomyris) oli Herodotose teate järgi Kesk-Aasias saka rahva massageetide kuninganna, kes viis oma sõjaväe Kyros Suure Ahhemeniidide riigi armee rünnakut tagasi lööma, võitis nad ja tappis Kyrose 530. aastal eKr. Pärimuse järgi olevat ta asetanud Kyrose maharaiutud pea verega täidetud kaussi ja käskinud sel verest isu täis juua. Tomyrist ei maini teised sama perioodi käsitlavad autorid, nagu Ktesias.

Kasahstan peab Tomyrist tänapäeval üheks oma mineviku rahvuskangelaseks.

Tomyris kirjalikes allikates

Vanima versiooni kohaselt oli Tomyris massageetide kuninga lesk. Kyros soovis tema riigi liita enda oma koosseisu ja otsustas seda saavutada tehes abialuettepaneku kuningannale. Saanud äraütleva vastuse, otsustas Kyros riigi vallutada ja ületas Jaxartese. Ta tungis oma armeega Tomyrise riiki ja meelitas kolmandiku tema sõjaväest lõksu. Pärslased kaitsesid oma laagrit sihilikult nõrgalt ja lasid massageetide sõjaväel joobuda laagris olevast veinist. Seejärel ründasid pärslased neid ja vangi võeti ka Tomyrise poeg Spargapises. Kuningapoeg sooritas kaineks saades häbist enesetapu. Enne kui Tomyris sellest teada sai, palus ta saadikute vahendusel poeg vabastada. Kui Pärsia kuningas sellest palvest keeldus, ähvardas Tomyris küllastada tema verejanu. Kyros sai lahingus lüüa ja langes. Tomyris lasi tema pea panna verd täis nõusse, et saaks täide viia oma lubaduse rahuldada tema verejanu.

Retseptsioon keskajal ja uusajal

Kirjanduses

Keskajal oli Tomyrise lugu tuntud Valerius Maximuse teksti vahendusel. Kirjandusse jõudis see aines hiliskeskajal, muuhulgas esineb Giovanni Boccaccio teoses "De claris mulieribus" (1356–1364), Christine de Pizani teoses "Epître d’Othéa" (1402) ja Dante Alighieri "Jumalikus komöödias". Mehele kätte maksva naise motiivi illustreerib "Speculum humanae salvationis" (1324) mõne näitega, millest üks on Tomyris ja teine Vana testamendi Juudit. Mõned 14. sajandi luuletajad, näiteks Eustache Deschamps, tutvustavad üheksat õilsat naist (prantsuse keeles Neuf Preuses, analoogiliselt üheksale õilsale mehele), kelle hulgas on Tomyris ja legendaarne Babüloonia kuninganna Semiramis. Ajaloolisest teatest erinevalt käsitleb Tomyrise lugu Philippe Quinault' draama "La Morte de Cyrus" (1656), milles Tomyris armastab pärslaste kuningat ja tapab end pärast tolle mõrvamist; sama armastusemotiivi käsitleb prantsuse kirjaniku Madeleine de Scudéry (1649–1653) romaan "Artamène ou le Grand Cyrus".

Muusikas

1707. aastal etendus Londonis P. Motteux' libreto järgi pasticcio-ooper "Thomyris, Queen of Scythia" Johann Christoph Pepuschi retsitatiividega ja Francesco Gasparini, Giovanni Bononcini, Alessandro Scarlatti ja Agostino Steffani muusikaga, 1717. aastal Hamburgis Reinhard Keiseri ooper "Die grossmütige Tomyris".

Kujutavas kunstis

Üheksa õilsa naise teema, sealhulgas Tomyrise lugu leiab käsitlemist 15. ja 16. sajandi kujutavas kunstis, näiteks piltvaipadel ja freskotsüklites.

• 
  Tomyris kuuleb oma poja vangivõtmisest Kyrose poolt. Piltvaip, Jan Moy (1535-1550)
• 
  Kuninganna Tomyris ja Kyrose pea. Peter Paul Rubens, 1622–1623
• 
  Kuninganna Tomyris saab Kyrose pea. Mattia Preti, 1670-1672
• 
  Inigo Jonesi kostüümikavand Tomyrisele "Masque of the Queens" etenduses

Teaduses

Zooloogia taksonoomias nimetati Tomyrise järgi üks Kesk-Ameerika ööliblikate rühm (nüüd Hypena) ja üks punnpealaste sugukonna perekond kannab nime Tamyris.

Tomyrise järgi on nimetatud asteroid 590 Tomyris.