Toila gümnaasium

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Toila Gümnaasium)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Toila gümnaasium on gümnaasium, mis asub Ida-Viru maakonnas Toila vallas Toila asulas. Gümnaasiumis käivad haridust omandamas ümberkaudsete Toila valla külade lapsed. Suurema enamuse moodustavad Toila ja Voka lapsed.[1]

Gümnaasiumi hoone paikneb Toila Oru pargis, kus kunagi asus president Konstantin Pätsi suveresidents. Gümnaasiumi alal on kaks hoonekompleksi: vanem hoone on ehitatud 19. sajandi lõpus ja uuem hoone 1974. aastal. Uuemas hoones on ka ainekabinetid, õpetajate tuba, juhtkonna ruumid, arstikabinet, spordisaal/aula ja söökla.[1]

Algklasside ruumid asuvad vanemas hoones, kus on ka Toila Muusika- ja Kunstikooli ruumid, raamatukogu, ainekabinetid, jõusaal ning väiksem saal, kus saab korraldada erinevaid kontserte ja üritusi.[1] Ühtlasi on koolil oma muuseum, raamatukogu, söökla, katlamaja ja staadion.[2]

Kooli ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Talupoegade hariduselule hakati Eestis esimest korda tähelepanu pöörama 17. sajandi alguses. Sel ajal oli koolide esmaülesandeks lugemisoskuse levitamine.[1]

Toila kooli asukoht on aastate jooksul muutunud. Kool on asunud nii Pühajõel, Valastel, Konjus, Päites, Vokas, Vaivinas ja Orul. Aastast 1956 asub kool Oru pargi kõrval.[1]

Aastate jooksul on koolil olnud erinevad nimed. 1846. aastal oli kooli nimi Toila saksa õppekeelega elementaarkool. 1884. aastal muudeti kool Toila algkooliks. Toila Keskkooli nimetuse sai kool alles 1958. aastal ning praegust nime Toila Gümnaasium kannab ta alles aastast 1998.[2]

Hoonete ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1897. aastal alustati Peterburist pärit ärimehe Grigori Jelissejevi soovil Pühajõe suudmealale suvituskoha ehitamist. Uhke hoone, mille kavandas arhitekt G. Baranovski, hakkas kandma Oru lossi nime. Loss ise valmis aastal 1899, kuid kõrvahooned ning park 1901. aastal. Samal aastal kolisid hoonesse ka Grigori Jelissejev ja tema abikaasa Maria koos oma viie poja ja tütrega.[2]

Peale Venemaal toimunud revolutsiooni emigreerus Grigori Jelissejev Pariisi ning Orul asuv loss ja park jäid valvuri hooldada. Alles aastal 1934 ostsid Eesti töösturid Oru lossi ja pargi ning kinkisid selle Eesti Vabariigi riigipeale suveresidentsiks.[3] Eesti Vabariigi president kasutas lossi nii suvepuhkuseks kui ka väliskülaliste vastuvõtuks.[3]

1936. aastaks olid uuendatud nii loss kui park. Pargis oli ligi 300 puu- ja põõsaliiki, mis tegi selle Põhja-Eesti liigirikkaimaks pargiks. Samuti loodi parki Euroopa suurim kiviktaimla, mis oli ligi kahe hektari suurune. Veel leidus pargis rikkalik rosaarium ja palju muud.[1]

13. augustil 1941. aastal süütas taganev nõukogude armee Oru lossi. Hoone ei hävinud tulekahjus täielikult: puutumata jäi keldrikorrus, kuhu paigutasid sakslased oma miinilao. 19. septembril 1944. aastal aga hävitas SS-erikomando miinilao, sellega hävines ka keldrikorrus.[1]

Praegu asetseb Toila Gümnaasiumi vanem hoone kunagise teenijate maja kohal ning uuem hoone hobuste maneeži kohal.[1]

Kooli sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

Koolil on oma pitsat, millel on Toila valla vapi kujutis ja kooli nimetus, ning oma sümboolika.[4]

Kuulsad inimesed seoses Toila kooliga[muuda | muuda lähteteksti]

Abram Simon (24. jaanuar 1844 – 12. märts 1925) sündis Pühajõe külas Stepandi talus. Aastal 1859 alustas ta Peterburis Apraksini töökojas õppimist tõldsepaks. 1863. aastal sai ta Toilasse Kangrumaa talu. Peale põllutöö tegemise valmistas ta tellimusel kupee- ja landootõldu, toredaid ja lihtsaid dogart-vankreid. 1863. aastal kutsus Abram noormehi laulma – kokku sai 12 lauljat. Esineti peamiselt Pühajõe kirikus.[5]

1864. aastal valmis tänu Abramile Toila-Altkülla koolimaja. 1868. aastal oli ta üks pasunakoori asutajaid samuti oli Abram Toila kalmistu rajamise üks eestvedajaid. Abram rajas 1882. aastal ka Eesti esimese teatrimaja, mis tõi talle üle-eestilise kuulsuse.[5]

Hans Glass (18461920) sündis Suure-Jaani kihelkonnas Vastsemõisas. Ta oli Toila elementaarkooli koolmeistri-juhataja (18681891) ning hiljem vallakooli juhataja. Tal oli suuri teeneid Toila haridus- ja kultuurielu arendamisel, lisaks oli ta silmapaistev õpetaja ning laulu- ja pasunakoori juht. Toilast kolis ta Austraaliasse, kus hiljem suri.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Toila Gümnaasium (s. a.). Toila Gümnaasiumist.  http://toila.edu.ee/#valdkond=yldinfo&sisu=tutvustus
  2. 2,0 2,1 2,2 Toila Gümnaasium (s. a.). Ajalugu. http://toila.edu.ee/?valdkond=ajalugu&sisu=ajaloost
  3. 3,0 3,1 Martin Kaasik (2001). Eesti koolid. AS Indeko Press. Lk 119.
  4. Toila Gümnaasium  (2011). Toila Gümnaasiumi põhimäärus. http://toila.edu.ee/?valdkond=dokumendid&sisu=pohimaarus
  5. 5,0 5,1 5,2 Toila Gümnaasium (s. a.). Kuulsused.  http://www.toila.edu.ee/kool/index.php?kodulugu=Kuulsused%2010