Tobrova tsässon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Tobrova tsässon
Tobrova tsässon 2013 sügis.JPG
Tobrova küla tsässon
Riik Flag of Estonia.svg Eesti
Asukoht Tobrova küla
Setomaa vald
Võru maakond
Ehituse algus umbes 1930
Koordinaadid 57° 46′ 29,8″ N, 27° 27′ 42,4″ E

Tobrova tsässon on tsässon Setumaal, Tobrova külas Setomaa vallas.

Üldandmed[muuda | muuda lähteteksti]

Tobrova tsässon paikneb Tobrova külas Koplioja maaüksusel (rahva seas tuntud Luikjärve talu hoonete kõrval), Tobrova–Helbi tee ääres. Tsässona pühaks on paasapüha ehk lihavõõdõh, mis on liikuv püha. Tsässon leiab harva kasutust, peamiselt on teda viimastel aastatel huvilistele eksponeeritud. Hoone ei ole riikliku kaitse all. On heas ehituslikus seisukorras.[1]

Ehituslikud andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Tobrova tsässon on väike, nelinurkse põhiplaaniga ümarast kuusepalgist ristpalkehitis, mis on nurkades ühendatud tuulelukuga kalasabatapiga. Nurgatapid on kirvega tahutud, ka hoone seinad on seestpoolt tahutud. Osa seinapalke on vahetatud: kogu hoone ulatuses alumine palgiring, kirdekülje alumised kaks seinapalki, proteesitud on põhjanurga alumised palgid. Hoone seinapalgid toetuvad nurkades ja seina keskel maakividele.

Tsässona välismõõdud on 508 x 332 cm, hoonel on üks siseruum (12,3 m2) ja väline varjualune 2,3 m2. Eeskojal on prussidest postid ja vertikaallaudadest piire. Eeskoja tugipostid ja piire on paarkümmend aastat tagasi vahetatud, varem oli piirde alumise osana kasutatud praegusest laiemaid saetud, vertikaalseid, külg külje kõrvale paigaldatud laudu. Siis olid postideks kirvega neljakandiliseks tahutud palgid. Tsässona lagi on viimistletud altpoolt sarikate külge löödud laia värvimata laudisega, moodustades katuslae. Hoonel puuduvad laetalad.

Ehitus paikneb maakividel. Seina kõrgus maapinnast sarikate kinnituskohani on 188 cm ja katuseharjani 366 cm. Nii 1974. aasta kui ka 1980. aastate fotodel on hoone katusel väga heas seisukorras laastukate, millele on praeguseks peale pandud eterniitplaadid. Keset katuseharja on lihtne sepistatud rist. Räästa all on pleekinud sissekäiguikoon. Põrandaks on käsitsi tahutud ja hööveldatud lauad.

Hoonel on tahutud tenderpostidele kinnitatud põõnadel laudadest uks (92 x 146) cm. Uksel on linnupeaotstega sepistatud pikkhinged. Seestpoolt on uks täiendava viimistluskatteta, väljapoole on löödud kalasabamustris soontega laudvooder. Väljas ukse kõrval on korjanduskarp. Hoone idaküljel on üheraamiline, kolmese ruudujaotusega puitaken. Luugiga aken avaneb sissepoole.

1974. aasta Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi ekspeditsiooni käigus on hoonet inventeeritud. Siis tehti tsässonast ja ikoonidest foto ja koostati inventeerimisleht, kus kirjeldati lühidalt hoone ülesehitust ning ikoone. Inventeerimislehel nimetatakse Tobrova tsässonat üheks tol ajal paremini säilinud tsässonaks Meremäe vallas. Tsässona välisilme ei ole 1974. aastaga võrreldes muutunud palju.[1]

Sisustus[muuda | muuda lähteteksti]

Tobrova tsässonas on terve tagaseina ulatuses kitsas ikoonilaud (riiul), mille eesäär on kaunistatud hammasmustrisse lõigatud ilulauaga. Ikoonilaua eesservas on lihtsad plekist, peenikestele kirikuküünaldele mõeldud küünlajalad. Pühapilte on nii riiulil kui ka tagaseinal. Hoone külgmistele siseseintele on riputatud ilukäterätte. Tähelepanuväärsed on ka kolm tsässonas paiknevat puidust küünlajalga. Ikooniriiuli ees on linikuga kaetud laud, millel on korv lihavõttemunadega, vaas kunstlilledega ning setu ja eesti laualipud.[1]

Pärimus ja ajaloolised teated[muuda | muuda lähteteksti]

Lihavõtte ajal peeti Tobrovas suuri kirmaseid. Tobrovas peeti jumalateenistust ülestõusmispühade esimesel pühal kell 10 või 13 ning kavas oli palvus ja väike veepühitsus.[1]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaanus Plaat, Arne Maasik. Tobrova. Lihavõtte (Ülestõusmispühade) tsässon. - Õigeusu kirikud, kabelid ja kloostrid Eestis. Eesti Kunstiakadeemia. Tallinn 2011. Lk 928–931

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Setomaa tsässonad. Koostanud Tapio Mäkeläinen ja Ahto Raudoja. Kirjastus: Setu Kultuuri Fond, 2011.