The Robust Demands of the Good

"The Robust Demands of the Good: Ethics with Attachment, Virtue, and Respect " on Philip Pettiti filosoofiline raamat. See ilmus 2015. aastal Oxford University Pressi väljaandel. Raamat põhineb Uehiro loengutel eetikas, mille autor pidas Oxfordis juunis 2011.

Kokkuvõte

Eelvaade

Juhtideed

Juhtidee normatiivse eetika vallast on see, et hea elu jaoks ei ole peale põhivajaduste rahuldamise midagi tähtsamat kui kaaslaste kiindumus, voorus ja austus. Teisest küljest vaadatuna ei ole hea elu elamise (hea olemise ja hea tegemise) jaoks midagi tähtsamat kui vastamine kõigis neis valdades. Nii me teeme vastastikku head, mis on hädavajalik, et me elaksime koos elu, mis tõesti väärib elamist. Mitte et oleks moraalselt vastuvõetav piirduda heade sõprade ringi või isegi õitsva ühiskonnaga, jäädes ükskõikseks inimeste vastu väljaspool seda ja teiste olendite vastu Maal või vastuvõetav hoida kõrvale poliitikast, pidades end mittevastutavaks riigi eest. Lihtsalt tegevus nendes valdades ei tohiks välja tõrjuda hoolimist oma elu ja suhete kvaliteedist. See on moraalne kodumaa, mille hoidmine ja harimine on eetika esmane, kuigi mitte ainus nõue.

Teine juhtidee on metafüüsika vallast. Selleks et keegi oleks minusse sõbrana kiindunud, aus kui usaldatav tõerääkija ning austav, lastes mul väljendada oma arvamust või praktiseerida oma valitud usundit, peab ta tegelikes olukordades õigesti käituma, osutades vajaduse korral sõbrateeneid, rääkides tõtt või end austavalt ohjeldades, nii et ta teeks seda isegi juhul, kui see pole mugav või ma ei käitu sümpaatselt, muidu tal neid omadusi ei ole. Tarvis on, et ta oleks usaldatav, järjekindel (robust). Nii nagu vabadus nõuab järjekindlat mittesekkumist (Republicanism: A Theory of Freedom and Government, Just Freedom), nõuab sõprus järjekindlat teeneteosutamist, ausus järjekindlat tõerääkimist ja austus järjekindlat eneseohjeldamist. Peaaegu kõik nõustuvad, et selleks, et keegi annaks mulle valikuvabaduse, ei piisa mittesekkumisest, vaid on tarvis, et ta poleks sekkunud ka juhul, kui ma oleksin teinud teise valiku (Isaiah Berlin, Four Essays on Freedom). Sama lugu on kiindumuse, vooruse ja austusega.

Juhtidee vaimufilosoofia ja tegevusfilosoofia vallast puudutab seda, kuidas sõpruse, vooruse ja austuse pakkujate tegevusi tuleb käsitada. Kui käitumisaktide identsus ei sõltu dispositsioonist, siis käitumise moraalne hindamine dispositsioone ei arvesta ning dispositsioon omandab tähtsuse ainult toimija hindamisel. Aga Pettit eristab akte ehk tegusid ja tegevusi ehk tegemisi; hinnata saab kas akte, tegevusi või toimijaid. Kui keegi osutab mulle teene sõprusest, siis kuulub see suuremasse projekti, kus ta osutab mulle teene juhtudel, kui ma olen hädas. Tema tegevuse juurde kuulub olemuslikult sõpruse dispositsioon, tema akti puhul pole dispositsioon oluline. Dispositsioon kontrollib aktide tagajärgi rohkem või vähem järjekindlalt.

1 Kiindumuse järjekindlad nõuded

Armastuse järjekindlad nõuded

Oscar Wilde'i komöödia "Kui tähtis on olla tõsine" õpetab, et armastuse hüve jaoks ei piisa kiindunud ja panustavast hoolimisest, vaid tarvis on, et armastaja hooliks minust igas kohases olukorras, paneks tähele minu vajadusi ja soove ja reageeriks nendele armastaja erapoolikul kombel, hoolimata võimalikest muutustest minust. Armastus on järjekindlalt nõudlik hüve, ja need nõuded on ka kontrafaktuaalsed. Ja ta on järjekindlalt nõudlik ka selles suhtes, et armastaja hoolimine ei sõltu muutustest temas, mis teevad hoolimise raskemaks või niisuguseks, et see ei rahulda muid vajadusi. Sinu hoolimine ei ole armastav, kui selle tingimuseks on minu sümpaatsus või sinu mugavus. Armastus on rikas hüve, hoolimine on õhuke kasu.

Armastuse nõuete ulatus

Armastuse väärtus annab armastajale põhjendi reageerida minu vajadustele ja soovidele hoolimisega. Aga peaaegu kõigi moraaliteooriate järgi on see ainult esialgne põhjend, mille teised väärtused ja põhjendid võivad üles kaaluda. See ei olene sellest, kas väärtuslikku samastatakse sellega, mille tegemiseks on põhjend, või ümberpöördult (T. M. Scanlon, What We Owe To Each Other). See, et need armastuse põhjendid võidakse üles kaaluda, tähendab, et ei saa nõuda, et armastaja käituks hoolivalt kõigis võimalikes olukordades. Näiteks ei saa nõuda, et ta lohutaks mind lemmiklooma kaotuse puhul, kui tal on samal ajal tarvis kellegi elu päästa. Pettit võtab lihtsuse huvides eelduseks, et kui armastaja käitub hoolivalt, siis ta teeb seda armastuse põhjendite alusel, mida teised kaalutlused üles ei kaalu. Milliste tegelike ja võimalike olukordade piires peab armastaja olema hoolimises järjekindel, et olla armastaja? Tundub esiteks, et armastatu vajadused ja soovid peavad säilima, ja teiseks, teised kaalutlused (näiteks kellegi teise või enda päästmise vajadus) ei tohi hoolimist üle kaaluda. (Osutub, et ka mitte kõigil sellistel juhtudel ei ole hoolimine nõutav.) Armastatu vajadustest ja soovidest peab ta teadlik olema, sellest, et teised kaalutlused ei kaalu armastuse põhjendeid üles, mitte. Seda viimast ei ole tarvis kontrollida. Tekib küsimus, kas moraalne inimene saab niimoodi käituda.

Armastuse hüve

See arusaam armastuse hüvest on struktuurne, sest eri ühiskondades ja kultuurides ning eri indiviididel võivad olla erinevad arusaamad kaalutluse kaalust ja armastuse sisust. (D. Y. Elstein, Thomas Hurka, "From Thick to Thin: Two Moral Reduction Plans".) Armastus võib neile nõuetele mitte vastata: kangelaslik armastaja on ennastohverdav, orjalik armastaja ei tee välja sellest, et teda vastu ei armastata, halastamatu armastaja ignoreerib teiste inimeste pretensioone. Sellised armastuse vormid üldise arvamuse kohaselt küsitavad: halastamatu armastus on laiduväärne, orjalik armastus on haletsusväärne ja kangelaslik armastus on ebamõistlik või hoolimatu. Nende standardite järgi ei ole kangelaslik armastus nõutav, sest see on rohkem kui armastuse hüve, ning halastamatut ja orjalikku armastust on nõutav vältida, sest see on vähem kui armastuse hüve. Tavalise arusaama järgi käib armastuse hüvega, nagu ka vooruse ja austuse hüvega, kaasas tagasihoidlikkuse nõue: armastavalt käituda ei tohi, kui sellega rikutakse mõistuse reegleid kangelaslikult, orjalikult või halastamatult.