Testaator
Testaator on pärandaja, kes teeb oma pärandi kohta surma puhuks korraldusi.[1] Testaatoril on õigus valida, millist liiki viimse tahte avalduse ta teeb – kas testamendi või pärimislepingu.[2] Testaator võib valida, kes on pärimislepingu pool või keda ta testamendiga soodustab. Ta saab vabalt valida, kas ja millises ulatuses korraldusi teha, muuta või tühistada. Oluline on silmas pidada ka seda, et igal isikul on olemas testeerimisvabadus – isik saab vabalt otsustada selle üle, kas ta soovib üldse enda surma puhuks korraldusi teha, viimse tahte avalduse tegemine on tema õigus, mitte kohustus.
Testaator vs pärandaja[muuda | muuda lähteteksti]
Peamine erinevus seisneb selles, et iga testaator on pärandaja, kuid iga pärandaja ei ole testaator. Pärandaja, kes pole enda surma puhuks korraldusi teinud, ei ole testaator. Pärandaja on üksnes isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb.[3] Testaatori näol on aga tegemist kitsama terminiga isiku kohta.
Nõuded[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikkuse nõue[muuda | muuda lähteteksti]
Viimse tahte avalduse tegemisel kehtib isiklikkuse nõue (Pärimisseadus § 19 lg 2, § 95 lg 3) – viimse tahte avalduse sisu üle peab testaator ise otsustama, see peab kujunema vabana kolmandate isikute mõjutusest. Ei tehinguline ega seadusjärgne esindaja ei saa pärandaja nimel testamenti ega pärimislepingut teha. Viimse tahte avalduse tagajärgede eest vastutab testaator isiklikult.[4]
Testeerimisvõime nõue[muuda | muuda lähteteksti]
Testament on ühepoolne tehing, millega testeerimisvõimeline pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.[1] Testeerimisvõimeline testaator on õigusvõimeline, testeerimisealine, tevõimeline ning otsusevõimeline.[5]
Teovõime on võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid, mis tähendab tsiviilõigusi ja –kohustusi omandamist ja lõpetamist. Selle olemus eeldab seda, et isik saab aru oma tegude tähendusest ja tagajärgedest.[6] Täielik teovõime on täisealisel ehk 18-aastaseks saanud isikul. Alaealisel ehk alla 18-aastasel isikul ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada on piiratud teovõime.[7] Pärimisseadus lubab aga vähemal 15-aastasel isikul teha testamendi notariaalselt tõestatud vormis, milles ei ole vaja oma seadusliku esindaja nõusolekut.[8]
Vorminõuded[muuda | muuda lähteteksti]
Testaatoril on võimalik teha viimse tahte avaldus nii, et selles sisalduks ainuüksi tema tahe – ta võib valida, kas koostada testament üksi (omakäeline testament) või kaasata tunnistajad (tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament) või notar (notariaalselt tõestatud testament; notarile hoiule antud testament). Lisaks viimse tahte avalduse kehtivuse võib teha sõltuvaks teise isiku viimse tahte avalduse kehtivusest (abikaasade vastastikune testament) või teha pärimislepingut.[9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52 - RT I, 10.03.2016, 16. § 19 lg 1
- ↑ Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52 - RT I, 10.03.2016, 16. § 19–27, 89–103
- ↑ Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52 - RT I, 10.03.2016, 16. § 1 lg 2
- ↑ Mikk, T. Pärimisõigus. 2., täiendatud trükk. Sisekaitseakadeemia. Tallinn: 2012. Lk 42
- ↑ Mikk, T. Pärimisõigus. 2., täiendatud trükk. Sisekaitseakadeemia. Tallinn: 2012. Lk 40-41
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 2002, 35, 216 - RT I, 20.04.2017, 21. § 8 lg 1
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 2002, 35, 216 - RT I, 20.04.2017, 21. § 8 lg 2
- ↑ Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52 - RT I, 10.03.2016, 16. § 27
- ↑ Mikk, T. Pärimisõigus. 2., täiendatud trükk. Sisekaitseakadeemia. Tallinn: 2012. Lk 67