Testeerimisvõime

Allikas: Vikipeedia

Testeerimisvõime on isiku võime teha kehtivalt viimse tahte avaldus, seda muuta ja tühistada. Testeerimisvõimeline on isik, kes on piisavalt vana, teovõimeline ning otsusevõimeline.[1]

Testeerimisvõime vajalikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärimisõiguses kehtib üldiselt privaatautonoomia põhimõte, mille kohaselt isikul on vaba voli otsustada, kas ja kuidas oma pärimist korraldada. Testeerimisvabadus on igaühel. Testeerimisvõime nõue piirab selle põhimõtte absoluutsust lisaks kohustuslikele vorminõuetele ning isiklikkuse põhimõttele. Kehtiva viimse tahte avalduse koostamiseks peab aga isik olema ka testeerimisvõimeline, kuna testeerimisvõimetu isiku tehtud viimse tahte avaldused ei too kaasa õiguslikke tagajärgi ning need on tühised.[1]

Testeerimisvõime eeldused[muuda | muuda lähteteksti]

Õigusvõime[muuda | muuda lähteteksti]

Igal isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime, mis algab elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.[2] Seega ei ole õigusvõime olemasolu üldjuhul testeerimisvõime hindamise juures probleem.

Testeerimisiga[muuda | muuda lähteteksti]

Testeerimisealiseks on Eesti õiguskorras isik, kes on vähemalt 15 aastat vana. Seejuures ei ole vajalik alaealise isiku seadusliku esindaja nõusolek viimse tahte avaldamiseks.[3] Siiski võib üle 15-aastane alaealine teha testamendi vaid notariaalselt tõestatud vormis, mis tähendab, et alaealine ei saa teha kodust testamenti, notarile hoiule antud testamenti ega pärimislepingut.[1] Koduse testamendi ja pärimislepingu juures kehtib tingimus, mille kohaselt peab isik olema täieliku teovõimega ehk täisealine.[4]

Teovõime[muuda | muuda lähteteksti]

Füüsilise isiku teovõime on võime teha iseseisvalt ja kehtivalt tehinguid[5], st kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldusi[6]. Teovõime olemasolu eeldab, et isik saab adekvaatselt aru oma tegude tähendusest, mh mõistab testamendi tegemise tähendust ja saab aru selle tagajärgedest. Täielik teovõime on isikul, kes on vähemalt 18 aastat vana.[4] Alaealine isik on piiratud teovõimega[4], seetõttu on vähemalt 15-aastasel alaealisel erandkorras võimalik teha testament vaid notariaalselt tõestatud vormis. Isik ei ole teovõimeline, kui ta ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida.[7] Kuivõrd isiku psüühiline seisund on muutuv, tuleb viimse tahte kehtivuse üle otsustamisel hinnata testaatori testeerimisvõime olemasolu viimse tahte avalduse tegemise hetke seisuga.[1]

Otsusevõime[muuda | muuda lähteteksti]

Isik on otsusevõimeline, kui tal tehingu tegemisel ei esine vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu, mis välistaks tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing tema huve mõjutab.[8] Sel juhul on isik küll teovõimeline, kuid tema arusaamine on pärsitud haigushoo, alkoholijoobe, uinutite või ravimite mõju tõttu. Kui otsusevõimetuna tehtud viimse tahte avalduse tegija oma avalduse hiljem otsusevõime taastudes heaks kiidab, on viimse tahte avaldus kehtiv.[1]

Isiklikkuse nõue[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikkuse nõue tähendab, et viimse tahte avalduse peab tegema testaator isiklikult ning seda ei saa teha esindaja, sh eestkostja kaudu. Esindaja kaudu avaldatud viimse tahte avaldus ei oma õiguslikku tagajärge. Mistahes viimse tahte avalduse sisu üle peab testaator otsustama iseseisvalt ning vabana kolmandate isikute mõjutustest.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Mikk, T. Pärimisõigus. 2., täiendatud trükk. Sisekaitseakadeemia. Tallinn: 2012.
  2. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 2002, 35, 216 - RT I, 20.04.2017, 21. § 7 lg 1, 2.
  3. Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52 - RT I, 10.03.2016, 16. § 27.
  4. 4,0 4,1 4,2 Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 2002, 35, 216 - RT I, 20.04.2017, 21. § 8 lg 2.
  5. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 2002, 35, 216 - RT I, 20.04.2017, 21. § 8 lg 1.
  6. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 2002, 35, 216 - RT I, 20.04.2017, 21. § 67 lg 1.
  7. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 2002, 35, 216 - RT I, 20.04.2017, 21. § 8 lg 3.
  8. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 2002, 35, 216 - RT I, 20.04.2017, 21. § 13 lg 1.