Telerobootika

Telerobootika on teaduse ja tehnika haru, mis tegeleb kaugjuhitavate robotite arendamise ja loomisega.

Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna telerobootika tuleb kahest sõnast. Teleoperaator tähendab operaatorit, kes juhib midagi distantsilt. Robot on seade, millega on võimalik vastavate käskudega keskkonda manipuleerida.^[1]

Kosmose telerobootika[muuda | muuda lähteteksti]

Kosmose telerobootika on telerobootika haru, mis tegeleb kosmoses kasutatavate kaugjuhitavate robotite arendamise ja loomisega. Kuna inimeste kõikidele kosmosemissioonidele saatmine on raske ja tihti ka võimatu on vaja neid asendada telerobootikaga.

Telerobotite eristamine kasutuskeskkonna järgi:

kosmoselaevasisene tegevus (IVA, ingl k innervehicular activity)
kosmoselaevaväline tegevus (EVA, ingl k extravehicular activity)

Kasutusviisilt liigitatakse telerobotid:

manuaalseteks
autonoomseteks, kuid pideva inimjärelevalvega.

Oma asukoha põhiselt erinevad:

taevakeha orbiidil kasutatav
planetaarsed.

Eelkäijad[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesteks kosmose telerobotiteks loetakse Nõukogude Liidu kuukulgureid Lunohod 1 ja Lunohod 2. Esimene lääneriikide telerobot on Space Shuttle'il kasutatud Shuttle Remote Manipulator System (SRMS). Esimene Euroopas väljatöötatud telerobotkäsi oli ROTEX. Esimene Marsil kasutust leidnud kulgur oli Mars Pathfinderi Sojourner^[2]^[3].

Tänapäeva õnnestumised[muuda | muuda lähteteksti]

Marsikulgurid Spirit ja Opportunity. Rahvusvahelises kosmosejaamas kasutatakse Space Station Remote Maniplator Systemit (SSRMS). Kuna SSRMS-i kasutusvaldkond oli piiratud, siis saadeti Rahvusvahelisse kosmosejaama robotkäsi Space Purpose Dexterous Manipulator (SPDM). Seni ainuke kosmoslaevasisene robot on Robonaut 2. Viimane Marsi kulgur, mis on siiani aktiivne, on MSL Curiosity. Viimane Kuule saadetud kuukulgur oli hiinlaste Chang’e 3 Yutu.