Tegevusetus (karistusõigus)
Tegevusetus (ingl omission) on välismaailma mitte sekkumine, mille puhul lastakse asjadel minna oma rada.[1] Kohustav seadusnorm nõuab mingis olukorras teatud käitumist. Selle täitmata jätmine on tegevusetusdelikt, näiteks teadvalt eluohtlikus seisundis inimese abita jätmine.[1]
Deliktiliigid[muuda | muuda lähteteksti]
Delikti- ehk süüteoliigid jagunevad ehtsateks ja mitteehtsateks tegevusetusdeliktideks. Neid eristatakse selle alusel, kas karistatav tegu on koosseisus tegevusetusena kirjeldatud või mitte.[2]
Ehtne tegevusetusdelikt[muuda | muuda lähteteksti]
Kui normis kirjeldatud olukorras on karistatav tegevusetus, on see ehtne tegevusetusdelikt, näiteks abistamata jätmine. Tavaliselt on ehtne tegevusetusdelikt teodelikt, kuid võib olla ka tagajärjedelikt.[2]
Mitteehtne tegevusetusdelikt[muuda | muuda lähteteksti]
Mitteehtsa tegevusetusdelikti korral on normis kirjeldatud tagajärge, mida saab tekitada nii tegevuse kui ka tegevusetusega, näiteks tapmine[2]. Mitteehtsa tegevusetusdelikti erisubjekt on garandikohustusega isik.[1]
Garant ja garandikohustus[muuda | muuda lähteteksti]
Garant on isik, kellel on õiguslik kohustus mitteehtsate tegevusetusdeliktide tagajärge ära hoida. Näiteks olukorras, kus garandi laps või abikaasa on ohus, peab garant talle abi kutsuma.[2]
Garandikohustus on õiguslik kohustus, mille mõte on eraldada isikud, kes peavad tagajärge ära hoidma.[2]
Garandikohustus jaguneb kaheks: formaalseks kriteeriumiks ja funktsioonikriteeriumiks.[2] Formaalse kriteeriumi järgi pärineb garandiseisund õiguslikust lähtekohast, näiteks seadusest või lepingust. Funktsioonikriteerium tuleneb garandi ülesandest,[1] kohtupraktikas tuntakse garandi kahte liiki: kaitse- ja valvegarant.[3]
Tegevuse ja tegevusetuse piiritlemine[muuda | muuda lähteteksti]
Tegevuse ja tegevusetuse piiritlemisel on peamine kriteerium teo raskuspunkti määramine. Eelkõige tekib vajadus eristamiseks olukordades, kus tegevus ja tegevusetus põimuvad. Selle kriteeriumi järgi tuleb otsustada, milline tegu on sotsiaalselt määrav. Kui näiteks autojuht sõidab jalakäijale otsa, vastutab autojuht tegevuse eest (autoga sõitmine), mitte tegevusetuse eest (rooli keeramata jätmine).[1]
Juhul, kui tegevus ja tegevusetus ei erine kvalitatiivselt, kehtib piiritlemisel ajalise seose reegel. Kui tagajärg on tingitud tegevusest, siis ei vastuta isik tegevusele järgneva tegevusetuse eest.[1]
Tegevusetus tunnistatakse teoks, kui isik viib end seisundisse, kus tal ei ole võimalik tegutseda.[1] Kui näiteks lapsevanem on joobes ja magab ajal, kui laps end vigastab, põhjendatakse tegevusetust seeläbi, et isik võtab vastu otsuse mitte tegutseda ning olla hiljem tegutsemisvõimetu.[1]
Tegevusetus on ka see, kui päästja katkestab oma päästmistegevuse ehk on hakanud juba tegutsema, kuid otsustab päästmisest loobuda. Katkestamise alla ei kuulu ebapiisav või ebaõnnestunud päästmine, kuna isik on juba loonud objektile pääsemisvõimaluse.[1]
Objektiivne koosseis[muuda | muuda lähteteksti]
Ehtsate tegevusetusdeliktide korral tuleb esmalt tuvastada koosseisupärane olukord, milles isik on kohustatud tegutsema.[2]
Mitteehtsate tegevusetusdeliktide puhul on tegutsemiskohustus olukorras, kus tagajärg oleks saabunud ka ilma isiku sekkumiseta. Mitteehtsate tegevusetusdeliktide puhul pole koosseisupärast olukorda tuvastada vaja, kuna tagajärje ja põhjusliku seose olemasolul on olemas ka koosseisupärane olukord.[2]
Seejärel tuleb tuvastada, kas toimija on jätnud tegemata temalt nõutava teo. Nõutava teoga saavutatakse koosseisus sätestatud eesmärk, näiteks abiandmine või inimese surma ärahoidmine. Kui olukorras on mitu nõutavat tegu, tuleb isikul otsustada selle teo kasuks, mis annab parima tulemuse.[2]
Kui on tuvastatud, et nõutavat tegu ei tehtud, tuleb leida, kas isikul oli üldse võimalik tegutseda. Seejuures on vaja arvestada inimese füüsilisi võimeid, teadmisi ja seda, kas ta oli asjaoludest teadlik. Päästjalt eeldatakse tegu, mis on proportsionaalne ühiskonnas eeldatava solidaarsusmääraga, näiteks ei pea ta päästetegevuse käigus enda elu ohtu panema.[2]
Tagajärjedeliktide korral tuleb leida ka tagajärg ja põhjuslik seos. Põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatakse conditio-pöördvalemit, mille järgi on tegevusetus tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo tegemine poleks tagajärge andnud.[2]
Mitteehtsa tegevusetusdelikti korral tuleb viimasena tuvastada garandiseisund.[2]
Subjektiivne koosseis[muuda | muuda lähteteksti]
Subjektiivse koosseisu puhul tuleb tuvastada tahtlus või ettevaatamatus ja vajaduse korral muud subjektiivse koosseisu elemendid.[2]
Tahtlusega on tegu, kui kellegi õigushüve on ohus, kuid isik otsustab selle kaitsmiseks mitte tegutseda. Keerulisem on tahtlust tuvastada olukorras, kus oht kujuneb aegamööda ja ei saa rääkida otsusest jääda tegevusetuks, vaid otsusest mitte sekkuda.[1]
Ettevaatamatusega on tegu siis, kui isik rikub hoolsuskohustust kogemata, näiteks ei märka ta päästmisvõimalust või -vajadust.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Sootak, J. Karistusõigus: Üldosa. Juura, Tallinn, 2018.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 Aas, N., Feldmanis, L., Hirvoja, M., Jaggo, O., Lembit, A. Karistusõigus: Üldosa. Sisekaitseakadeemia, Tallinn, 2002. https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/1274/karistusoigus_uldosa.pdf?sequence=1&isAllowed=y
- ↑ Sootak, J. Karistusõiguse üldosa terminitest ehk Elu seaduse fassaadi taga. – Õiguskeel 2016/2.