Tagajärje omistamine
Tagajärje omistamine on teo ja tagajärje vahel mõistliku seose leidmine. Tagajärg on teost tingitud muudatus või ootuspärase muutuse ärajäämine välismaailmas. Seejuures peavad tegu ja tagajärg olema ajaliselt lahutatud. Kuigi tagajärg on teost tingitud, ei ole see teo osa, ning neid tuleb selgelt eristada. Isik vastutab tagajärje eest, kui teo tagajärg on talle omistatav ja tagajärg teoga seoses. [1] Tagajärge peab olema võimalik kontrollida. [2]
Eristatakse kahte tagajärje omistamise alust. Põhiliseks omistamise aluseks on põhjuslikkus. Määratletakse, kas isik on oma teoga tagajärje põhjustanud. Veel eristatakse normatiivset omistamist, kus kontrollitakse täiendavaid nõudeid. [2]
Põhjuslik omistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Põhjuslikkuse omistamise põhivormeliks on conditio sine qua non (tingimus ilma milleta ei ole) teooria, ehk conditio-vormel. Teooria jaguneb veel ekvivalentsusteooriaks ja korrektiivideks.
Ekvivalentsusteooria[muuda | muuda lähteteksti]
Ekvivalentsusteooria puhul mõistetakse kõike toimuvat loodusteadusliku maailmapildi kaudu, mille puhul on igale tagajärjele piiramatu hulk põhjuseid. Õigusteaduses on oluline võtta arvesse realistlikud põhjused ning neid tuleb hinnata. Tagajärjele omistatakse lõputu hulk põhjusi, mis võivad ajas väga kaugele ulatuda. Ekvivalentsuse järgi saaks süüdi mõista kedagi, kes tegelikult tagajärjega seotud pole. Näiteks kui purjus juht tekitab avarii, aga süüdi mõistetakse hoopis autotootja. [2]
Korrektiivid[muuda | muuda lähteteksti]
Korrektiivid on sellised erandid põhivormelist, kus teo ära jäädes saabub tagajärg ikkagi. [2]
Katkenud põhjuslikkus[muuda | muuda lähteteksti]
Katkenud põhjuslikkus on üks korrektiivide vorm, mille puhul jääb süüdi see, kes on põhjuslikkusega esile kutsunud tagajärje. Näiteks kui ühe isiku tegu oleks võinud viia tagajärgedeni, kuid keegi teine sooritas oma teo hiljem ning hoopis sellest sai tagajärje põhjus, siis esimene isik tagajärje põhjustamises süüdi ei jää. [2]
Alternatiivne põhjuslikkus[muuda | muuda lähteteksti]
Alternatiivne põhjuslikkus on korrektiivide vorm, mille käigus on kaks põhjustajat samal ajal põhjustanud tagajärje. Näiteks kui kahest ühe teo ärajätmisel tagajärg siiski saabuks, jäävad mõlemad süüalused süüdi, sest mõlemad põhjused toimusid koos ja samal ajal, hoolimata sellest, et üks ei teadnud teise tegemistest. [2]
Kumulatiivne põhjuslikkus[muuda | muuda lähteteksti]
Kumulatiivse põhjuslikkuse puhul on tegu olukorraga, kus mõlemad süüalused koos põhjustasid mingisuguse tagajärje, kuid kui jätta ära üks või teine põhjustaja, siis tagajärge ei toimunuks. Näiteks kui kummagi süüaluse tegu üksi poleks viinud tagajärjeni, kuid koos siiski tagajärg saabus, siis ei jää kumbki süüdi, seda eeldusel, et ei tegutsetud koos, vaid teineteise teost teadmata. [2]
Reservpõhjus[muuda | muuda lähteteksti]
Reservpõhjus on olukord, mis põhjustas tagajärje nii, et selleks olid lisaks põhjustajale olemas ka muud eeldused, kuid need ei jõudnud iseseisvalt realiseeruda. Näiteks kui keegi on löönud kannatanut näkku ja sellega tema surma põhjustanud, siis ei saa võtta arvesse seda, et kannatanul oli vähk ja ta oleks nagunii surnud. [2]
Normatiivne omistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Normatiivse ehk objektiivse omistamise puhul vaadeldakse, kas tagajärje põhjustas süüdistatava tegu, juhuslikkus või hoopiski kellegi kolmanda isiku sekkumine. Riigikohus nõuab normatiivse omistamise kontrollimist ning seda tehakse kahes põhietapis, milleks on õiguslikult relevantse ohu loomine ning selle realiseerumine tagajärjes. [2]
Õiguslikult relevantse ohu loomine[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguslikult relevantse ohu loomise puhul kontrollitakse, kas eeldatavalt tagajärje põhjustanud tegu tekitas tagajärje tekkimise ohu või suurendas seda. Kui tagajärg tekkis kogemata ehk juhuslikult, siis tuleb üle vaadata, kas tagajärge oleks olnud võimalik ette näha. Lisaks tuleb kontrollida, kas tagajärje esile kutsunud tegu suurendas ohtu mingil määral või mitte. [2]
Normatiivne omistamine välistatakse juhul, kui oht on lubatud ehk jääb õigusnormide piiridesse või kui isik ei loonud ega suurendanud ohtu, vaid vähendas seda. Lisaks ei saa omistamist kasutada juhul, kui süüalune mitte ei põhjustanud, vaid hoopis vähendas oma teoga riski ja ohtu. [2]
Õiguslikult relevantse ohu realiseerumine tagajärjes[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguslikult relevantse ohu realiseerumise puhul tuleb vaadelda, kas tekkinud tagajärg on põhjustatud ainult rikkumise tõttu või oleks see tekkinud ka õigusliku käitumise korral. Kui oleks, siis ei ole võimalik süüalust süüdi mõista. [2]
Arvesse tuleb võtta ka kõigi tagajärjes osalenute süü suurusjärk ehk vastutusala. Kui süüalune põhjustas olukorra, mis päädis tagajärjega, tuleb üle vaadata, kas olukorra ning tagajärje vahel tekkinud uus põhjus võis muuta olude kulgu ning olla peamine põhjus tagajärje tekkimisel. Kui algse olukorra ning tagajärje vahel tuli juurde uus põhjus, mis viis tagajärjeni, siis ei saa süüalust süüdi mõista – sellist olukorda kutsutakse regressi keeluks. [2]
Regressi keeld toimib ka juhul, kui tagajärjeni viis hoopis kannatanu enda tegutsemine. Kui tagajärje alustaja oli süüalune, kuid olukorra lõpliku tulemuse tekitas kannatanu ise – siis ei saa seda süüd omistada mitte kellelegi teisele kui kannatanule endale. [2]
Tagajärje algne põhjustaja pääseb süüst juhul, kui kannatanu on vastutusvõimeline, teadlik vastutuse ülevõtmisest ning on ise süüdi tagajärje tekkimises. Vastasel juhul on esmapõhjustaja tagajärje põhjustamises süüdi. [2]
Küll aga võib süüalune olla osaliselt süüdi tagajärgede tekkes ka siis, kui kõik kolm eeldust süüst pääseda on olemas. Seda juhul, kui süüalusel oli võimalus olukorda kuidagi muuta, näiteks kutsuda kannatanule arst, kuid ta ei kasutanud seda võimalust. [2]