Teeseldud lihtsameelsus

"Teeseldud lihtsameelsus" (originaalis La finta semplice) on Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper (K51/46a, opera buffa) kolmes vaatuses Marco Coltellini libretole Carlo Goldoni libreto järgi Salvatore Perillo samanimelisele ooperile (1764). Viimane omakorda põhineb Philippe Destouchesi teosel (comédie en prose) "La fausse Agnès ou Le poète campagnard" („Vale Agnès ehk Poeet maalt”, 1736). 

Esmaettekanne toimus 1. mail 1769 Salzburgi peapiiskopi Hieronymus von Colloredo lossiteatris. Rollide esmaesitajad olid Joseph Meissner (Fracasso), Felix Winter (Simone), Joseph Hornung (Don Cassandro), Anton Franz Spitzer (Don Polidoro), Maria Anna Braunhofer (Giacinta), Maria Anna Fesemayer (Ninetta) ja Maria Magdalena Lipp-Haydn (Rosina).

Ajalugu

Teose ajendiks oli keiser Joseph II soovitus Mozarti isale Leopoldile, kui Mozarti perekond külastas keiserlikku pealinna Viini (10. jaanuarist 1768 kuni detsembri lõpuni 1768). Leopold soovis arendada poja erakordset komponisti annet ning lootes temast teha ooperihelilooja. Leopold Mozart valis ooperi tekstiks Viini õukonnapoeedi Marco Coltellini itaaliakeelse libreto. Veel mitte 12 aastat vana Wolfgang täitis keiser Joseph II soovi ja komponeeris 21 aariast ja üldse 26 muusikanumbrist koosneva lavateose ettekandmiseks Viini õukonnale.

Mozart tutvustas oma tööd juunis 1768 parun Gottfried van Swieteni kodus mainekatele Viini muusikasõpradele. Esinesid need lauljad, kelle jaoks oli teos mõeldud ettekandmiseks, nagu Domenico Poggi (Simone), Francesco Coratoli (Cassandro), Antonia Bernasconi (Ninetta), Clementina Baglioni-Poggi (Rosina) jt. Mozart saatis neid ise klaveril. Seejärel algasid teatris proovid. Etendust pidi dirigeerima Mozart, kuid mitmele lauljale, kes pidid esinema, ei meeldinud, et dirigendipuldis on laps. Lisaks sattus ooper proovide ajal konkureerivate heliloojate intriigide ohvriks, kes väitsid, et teos pole pärit 12-aastaselt poisilt, vaid tema isalt. Intriigides osales ka Christoph Willibald Gluck, kes viibis parajasti Viinis ja juhendas oma uue ooperi "Alceste" proove.

Seejärel keeldus isa Leopold, kes oli sõlminud ooperi kirjutamise lepingu impressaario Giuseppe Affligioga, seda Viinis esitama. Mozarti esimene täispikk koomiline ooper kanti ette järgmisel aastal hoopis Salzburgis. See etendus oli üldse esimene Mozarti ooperi avalik ettekanne. Peapiiskopi lossiteatri esmaettekanne jäi ka ainsaks selle ooperi etenduseks helilooja eluajal, kuna partituur kadus juba tollal jäljetult. Partituur leiti alles 20. sajandi alguses ja ooper esitati üldse teist korda 138 aastat hiljem 1907. aastal Londoni Covent Gardenis. Saksamaal oli ettekandmisel 1921. aastal Karlsruhes kui "Die verstellte Einfalt" („Varjatud lihtsus”), Kopenhaagenis taani keeles 1923. aastal kui "Rosinas Skaelmstykker" („Rosina maskid”), seejärel Viinis (1925), Breslaus (1927) ja Prahas (1928).

20. sajandi teisest poolest leiab suhteliselt sagedast lavastamist peamiselt saksakeelsetes maades. On esitatud Salzburgis Mozarti nädala puhul (1956), Ludwigsburgis (1959), taas Salzburgis (1960), Schönbrunnis (1964), Viinis (1977), Londonis (1985), Bernis (1988), Lübeckis (1989), Darmstadtis (1990), Kölnis (1993), Potsdamis (1997) ja 2006. aastal Salzburgi Mozarti festivalil, kus esitati kõik tema ooperid.

Helisalvestised on aastatest 1956, 1983, 1989, 1991, 1995 ja 2006.

Tegelased

• Rosina (sopran) – Ungari paruness, Fracasso õde
• Giacinta (sopran) – Cassandro ja Polidoro mitte enam noor õde
• Ninetta (sopran) – Giacinta kammerneitsi
• Fracasso (tenor) – Ungari vägede kapten, Rosina vend
• Don Polidoro (tenor) – Cassandro arglik vend
• Don Cassandro (bass) – türanlik naistevihkaja
• Simone (bass) – leitnant, Fracasso käealune, armunud Ninettasse

Süžee

Tegevus toimuv 18. sajandil Cremonas. Ungari kapten Fracasso ja tema leitnant Simone elavad rikka ja türanliku naistevihkaja don Cassandro ja tema venna, lihtsameelse ja ujeda don Polidoro juures. Fracasso on heitnud silma nende mitte enam esimeses nooruses olevale õele Giacintale ja Simone teenijatüdruk Ninettale. Fracasso abielluks Giacintaga, kuid selleks on vaja don Cassandro luba, too aga on vastu. Abiellumisest samuti huvitatud Ninetta pakub välja plaani, et Cassandrole tuleks ette sokutada keegi naine, siis oleks loa saamine kerge. Selleks valitakse Fracasso õde, Ungari paruness Rosina, kes peab oma naiselikke võlusid kasutades ja lihtsameelset tobukest teeseldes tõmbama endale don Cassandro ja don Polidoro tähelepanu. Mõlemad armuvadki Rosinasse. Rosina ütleb vendadele, et abiellub sellega, kes teeb talle kingitustega kõige rohkem heameelt. Giacinta ja Ninetta kaovad. Vendadele öeldakse, et nad on võtnud kaasa perekonna väärtasjad ja juveelid. Kaks ihnuskoid lubavad Fracassole ja Simonele, et nad saavad tüdrukud endale, kui juveelid tagasi toovad. Seda soovi on kerge täita ja vennad saavad oma varanduse tagasi ning don Cassandro annab Giacintale ja Ninettale loa abielluda. Rosina abiellub don Cassandroga. Ainus, kes ei jää rahule, on Rosinat eriti endale soovinud don Polidoro.

Muusikalood

• Rosina aariad „Colla bocca e non col core”, „Senti l'eco, ove t'aggiri", „Amoretti, che ascosi qui siete" ja „Ho sentito a dir di tutte”
• Simone aariad „Vieni, vieni, o mia Ninetta” ja „Con certe persone Vuol essere bastone"
• Ninetta aariad „Chi mi vuol bene” ja „Sono in amore”
• Don Cassandro aariad „Ella vuole ed io torrei” ja „Ubriaco non son io"
• Giacinta aariad „Marito io vorrei” ja „Che scompiglio”
• Fracasso aariad „In voi belle è leggiadria”, „Nelle guerre d'amore Non val sempre il valore" ja „Nelle guerre d'amore Non val sempre il valore"
• Don Polidoro aaria „Sposa cara, sopsa bella”
• Don Cassandro ja Fracasso duett „Cospetton, cospettonaccio!"
• Ansamblid kõikide osalistega: „Dove avete la creanza?", „T'ho, detto, buffone" ja „Se le pupille io giro"

Allikad

• Philips Classics Records. La finta semplice CD, Amsterdam, 1991
• Tiit Made. Ooperimaailm. I köide, Tallinn, 2012
• Daniel Heartz. Mozart’s Operas, Los Angeles, 1990