Teema ja reema

Allikas: Vikipeedia

Teema ja reema tähistavad keeleteaduses lause teatestruktuuri elemente. Teema-reema liigenduses jaguneb lause teatestruktuur teemaks, mille kohta midagi teatakse, ja selleks, mida teema kohta teatatakse või teada saadakse, ehk reemaks.[1] Eristuse võttis esimesena kasutusele tšehhi keeleteadlane Vilém Mathesius ja laiema tuntuse omandasid mõisted Praha koolkonna kaudu.

Eesti keel[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles eristab teemat ja reemat sõnajärg, kus teema paikneb lause alguses ehk enne reemat. Normaallausetes on teema ühtlasi grammatiline subjekt ja tavaliselt ka tegevussubjekt, näiteks:

  • Jaan ehitab suvilat.

Mittenormaallauseis vormistub teema määruse või sihitisena, näiteks:

  • Jaanil on suvila.
  • Jaani huvitab suvila.

Kuna teema väljendab teate tuntud osa ja reema tundmatut, on teema ja reema roll oluline lausete teatestruktuuri sidumisel tekstiks. Lausete teatestruktuurid seostuvad tekstis põhiliselt kaht moodi[2]:

  • laused koonduvad teema tähenduse põhjal seotud rühmadesse, näiteks: Kass magas voodil. Ta oli seal juba tunde maganud. Kassid magavad üldse palju;
  • laused ahelduvad nii, et lause teema on seotud eelmise lause reemas väljendatud sisuga, näiteks: Õue sõitis auto. Autost tulid välja kaks meest. Meeste näod olid mornid.

Mõnikord ei pea teemat enam uuesti täpsustama, kuna see selgub kontekstist, näiteks:

  • Ma ärkasin täna vara. Pesin end ja sõin putru.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. M. Erelt, Eesti keele süntaks: Sissejuhatus. Öeldis. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele osakonna preprindid, 2013. § 19
  2. M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993. § 630.