John Searle

Allikas: Vikipeedia
John Searle (2005)

John Rogers Searle (sündinud 31. juulil 1932 Denveris) on Ameerika Ühendriikide keele-, vaimu- ja sotsiaalfilosoof, kes töötab käesolevalt California Ülikoolis Berkeleys.

Ta on andnud suure panuse kõneaktide ja intentsionaalsuse teooriasse.

Vaim[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vaated vaimufilosoofia vallas sisalduvad suurelt jaolt raamatus "The Rediscovery of Mind" (1992). Ta nimetab selle raamatu eessõnas järgmisi vaateid: "Meil kõigil on sisemised subjektiivsed kvalitatiivsed teadvuseseisundid, ja meil on seesmiselt intentsionaalsed vaimuseisundid, nagu näiteks uskumused ja soovid, kavatsused ja tajumused. Nii teadvus kui ka intentsionaalsus on bioloogilised protsessid, mida põhjustavad ajus toimuvad madalama tasandi neuronaalsed protsessid, ja kumbki ei ole taandatav millelegi muule. Lisaks on teadvus ja intentsionaalsus selle poolest olemuslikult seotud, et me saame teadvustamata intentsionaalse seisundi mõistest aru ainult selle ligipääsetavuse kaudu teadvusele."

Teadvus[muuda | muuda lähteteksti]

Searle'i sõnul on filosoofid piiranud vääralt oma vaatelisi valikuid ning takerdunud kahe alternatiivi kaalumisse: kas maailm tervikuna koosneb vaid objektiivsetest jõuvälja osakestest või koosneb teadvus subjektiivsetest kogemustest. Searle'i arvates on mõlemad vaated õiged ehk teadvust kui tõeliselt subjektiivset kogemust toovad esile ajus toimuvad füüsilised protsessid. Searle on välja pakkunud, et tema vaadet võiks nimetada bioloogiliseks naturalismiks.

Searle usub, et kõik teadvustatud kogemusi hõlmavad fenomenid on ontoloogiliselt subjektiivsed ehk vaid subjektiivsena eksisteerivad. Näiteks on valu tundmine ontoloogiliselt subjektiivne, ent arsti ülestäheldused patsiendi valukaebuste kohta on diagnoosi aluseks ning seega ontoloogiliselt objektiivsed, sest eksisteerivad objektiivsed faktilised teadmised arstiteadusest, mis valu olemasolu kinnitavad.[1]

Tehisintellekt[muuda | muuda lähteteksti]

Bioloogilise naturalismi kohaselt peaksime tehisliku teadvuse loomiseks dubleerima ajus toimuvaid füüsilise protsesse, mis teadvuslikku kogemist esile kutsub. Searle usub, et masinatel saab olla teadvus, sest tema kirjutatu kohaselt "me oleme täpselt seesugused masinad".[2]

Searle on seejuures vastanduval seisukohal filosoofilise vaate "Strong AI" (tugev tehisintellekt) suhtes. "Strong AI" kohaselt on korrektse programmeerimise ning õigete sisendite ja väljundite tulemuseks tõeline teadvelolek, ent nõrga tehisintelligentsuse näol on tegu vaid teadvustamise mudeliga. Sellele vaatele esitles ta vastuargumendina "Hiina toa" mõttelise eksperimendi.

"Hiina toa" mõtteline eksperiment[muuda | muuda lähteteksti]

Searle'i mõtteline eksperiment algab järgneva hüpoteetilise eeldusega: tehisintellekti uurijad on loonud arvuti, mis näiliselt mõistab hiina keelt. Kui arvuti läbib Turingu testi ehk suudab igale hiinakeelsele küsimusele adekvaatses hiina keeles vastata, tähendab see seda, et arvuti keeleoskus on samaväärne inimesest hiina keele kõnelejaga.

Küsimus, mis Searle oma mõttelise eksperimendiga tõstatab, on järgmine: kas arvuti mõistab hiina keelt sõna otseses mõttes või pelgalt simuleerib hiina keele oskust? Esimesel juhul oleks tegu tugeva tehisintellektiga ("strong AI") ning teisel juhul nõrga tehisintellektiga ("weak AI").

Searle esitleb oma mõttelise eksperimendiga arutluskäigu sellest, kui anda arvuti roll kanda mõnele inimesele. Eeldame, et inimene istub tühjas ruumis seina vastas oleva laua taga. Laual on raamat, kuhi pabereid ning pliiats. Laua vastas olevas seinas on kaks pilu. Vasakpoolsest pilust tulevad välja paberilehed, kus on kirjutatud midagi hiina kirjas. Inimene, kes paberilehti vaatab, ei tea midagi hiina keelest ning otsib paberi peal olevat kirjet raamatust. Raamatus on instruktsioon kopeerida saadud hiina kirjale vastuseks uus kujund laual olevale tühjale paberilehele ning asetada see läbi parema seinapilu. Nõnda korduvalt tehes on võimalik anda vasakpoolsest pilust saadetud küsimustele alati õigeid vastuseid ilma sisust aru saamata. Teiselpool seina olevale inimesele võib aga jääda mulje, et seina taga on keegi, kes mõistab hästi hiina keelt ning läbib seega Turingu testi.

Searle'i mõte eeltoodud arutluskäigu taga on see, et kirjeldatud olukorras võib tegutseda inimene nagu arvuti, mis võtab vastu talle saadetud koodi, kohaldab süntaktilised reeglid, et luua vastus, mis omakorda välja saata. Arvutikasutaja võib aga seejuures kirjeldada arvutit kui mingi tegevuse sisu mõistvat, kuigi tegelikult see nõnda pole. Searle argumenteeris, et ilma mõistmiseta ehk intentsionaalsuseta ei saa me kirjeldada masinat kui iseseisvalt mõtleva olevusena. Seetõttu ei ole Searle'i sõnul Turingu test adekvaatne viis intellekti mõõtmiseks.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Searle on pälvinud järgmised tunnustused: Jean Nicod Prize 2000. aastal[3], National Humanities Medal 2004. aastal[4], Mind & Brain Prize 2006. aastal.

Searle valiti 2010. aastal Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks.

Artiklid eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

"Vaimud, ajud ja programmid". Tõlge: Andres Soosaar. Akadeemia nr. 1, 2001.

"Mis on kõnetegu?". Tõlge: Elo Luur. Akadeemia nr. 11, 2010

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Searle, J R: The Mystery of Consciousness (1997) p.122
  2. Searle, J. (1980). Minds, Brains and Programs. Behavioral and Brain Sciences, 3(3): 417–457, doi:10.1017/S0140525X00005756
  3. http://www.cnrs.fr/cw/en/nomi/prix/nicod2000.html
  4. http://www.neh.gov/news/press-release/2004-11-17