Taube (Venemaa suguvõsa)

See artikkel on Kuramaalt pärit Venemaa aadlisuguvõsast; teiste samanimeliste suguvõsade kohta vaata artiklit Taube (täpsustus).

---

Venemaa Taubed kasutasid Eestimaa Taubedega sama vabahärravappi

Taube (vene keeles Таубе) on Kuramaalt pärit Venemaa aadlisuguvõsa.

Ajalugu

Päritolu küsimus

Tõendatud suguvõsaliin algab Johann Georg Taubega (u 1750−1830), kes oli XVIII sajandi lõpul Kuramaal Rucavas ametikirjutaja ja hiljem postikomissar. Tema järeltulija ajaloolane Michael von Taube (1869–1961) oli seisukohal − ta tugines tuntud genealoogi vabahärra Leopold von Ledeburi töödele −, et tema esiisa pärines Taubede põlisaadlisuguvõsa Preisimaa liinist. Tema väitel oli Johann Georg Hesseni ülemhauptmanni vabahärra Georg (Jerzy) Bernhard von Taube poeg; ta läks Preisimaa sõjaväeteenistusest leitnandina erru, siirdus Kuramaale (Rucava asus Ida-Preisimaa piiri lähedal), abiellus Schultzi aadlisuguvõsast pärit neiuga ja omandas Rucavas postijaama rendiõiguse. Sellist seisukohta on toetanud mõned teisedki käsitlused. Seda väidet vastustas aga tuntud ajaloolane Astaf von Transehe-Roseneck (1865–1946), kes esitas XX sajandi alguses oma vastuargumendid väljaandes Jahrbuch für Geneologie, Heraldik und Sphragistik. Tema andmetel ei ole võimalik seost Preisimaa Taubede (see oli Eestimaa Taubede haru) ja Johann Georg Taube vahel dokumentaalselt tõendada. Üheks tema vastuväiteks oli Johann Georgi suhteliselt madal seisus. Kui Michael von Taube väitel oli viimane vabahärra ja eruleitnant, siis allikais selle kohta andmed puuduvad (väidetavalt hävisid suguvõsa dokumendid põlengus). Transehe-Roseneck tõdeb, et ehkki päriselt ei saa välistada seisuslikus ühiskonnas madalamale astmele langemist, kuid ta peab seda Taube puhul kummatigi ebatõenäoliseks. Lisaks puudub Rucava kirikuraamatus igasugune viide sellele, et oleks olnud niivõrd kõrgest seisusest nagu vabahärra või et ta oleks olnud üldse aadlik. Samuti ei vasta tõele väide, et Johann Georg oleks abiellunud Schultzi aadlisoost neiuga. Rucava abielumeetrika järgi − see ei ole ilmselt säilinud, kuid Transehe-Roseneck tsiteerib seda Jahrbuchis − naitus ta Elisabeth Schulziga, kes oli Rucava mõisavalitseja kolmas tütar. Teos Genealogisches Handbuch des Adels toetab seisukohta, et Taubede põlisaadlisuguvõsa ja Venemaa Taubede aadlisoo näol on tegemist erinevate suguvõsadega.

Venemaa liinid

Johann Georg Taube jäi Kuramaaga seotuks kuni surmani. Tema järeltulijad siirdusid aga Venemaale, kus paljud tegid karjääri tsiviil- ja sõjaväeteenistuses. Johann Georgi üheksast pojast viis panid aluse Venemaa liinidele. 6. novembril 1865 andis Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog neile vabahärratiitli; seda kinnitati Venemaal 1870. aastal. Osad suguvõsaliikmed jäid pärast oktoobripööret Nõukogude Venemaale ja elasid seal veel 1980. aastatel.

Taubed rüütelkonna matriklis

Alampolkovnik vabahärra Georg Viktor Ernst von Taube (1877−1948) immatrikuleeriti 1911. aastal Liivimaa rüütelkonna matriklisse (nr 459).

Õigusteadlane ja ajaloolane vabahärra Michael (Mihhail) von Taube (1869−1961)

Kindralleitnant vabahärra Aleksandr Aleksandrovitš Taube (1864−1919)

Vabahärra Mihhail Mihhailovitš Taube (1894−1936) kuulutati 2007. aastal Venemaa õigeusu kiriku poolt pühakuks

Suguvõsa liikmeid

• Vabahärra Ernst Otto Johann von Taube (1803−1873), tõeline riiginõunik, Keiserliku Kunstide Akadeemia tegevliige
• Vabahärra Ferdinand Gideon Michael von Taube (1805−1870), Venemaa keisririigi sõjaväelane (polkovnik), tõeline riiginõunik, Venemaa Raudteede Seltsi peavalitsuse nõukogu liige
• Vabahärra Wilhelm Theodor von Taube (1817−1886), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor), pataljonikomandör
• Vabahärra Alexander Peter Ernst von Taube (1834−1897), Venemaa keisririigi sõjaväelane (alamporutšik), tõeline riiginõunik, Peterburi-Varssavi raudtee ja Keiserlike rongide inspektor
• Vabahärra Karl Ferdinand von Taube (1836−1909), Venemaa keisririigi sõjaväelane (porutšik), tõeline riiginõunik
• Vabahärra Ferdinand Emanuel Cornelius von Taube (1838−1916), Venemaa keisririigi sõjaväelane (jalaväekindral), Omski sõjaväeringkonna staabiülema abi, polgu- ja brigaadikomandör, diviisiülem
• Vabahärra Nicolaus Ernst Johann Peter von Taube (1847−1920), salanõunik, Irkutski ja Moskva kohtupalati tsiviildepartemangu esimees, senaator
• Vabahärra Johann Woldemar Carl von Taube (1847−1919), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor)
• Vabahärra Konstantin von Taube (1854−1919), salanõunik
• Vabahärra Mihhail Ferdinandovitš Taube (1855−1924), riiginõunik, filosoof, matematik, loogik, poeet, publitsist
• Vabahärra Friedrich Nicolaus von Taube (1856−1919), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor), polgukomandör
• Vabahärra Aleksandr Aleksandrovitš Taube (1864−1919), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralleitnant), roodu- ja polgukomandör, diviisiülem, Irkutski sõjaväeringkonna luureülem, Omski sõjaväeringkonna staabiülem ja vägede juhataja kohusetäitja
• Vabahärra Michael (Mihhail) von Taube (1869−1961), õigusteaduse doktor, salanõunik, Peterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, Venemaa keisririigi rahvahariduse ministri abi ja ministeeriumi direktor, senaator, Riiginõukogu liige, ajaloolane, genealoog
• Vabahärra Dmitri Ferdinandovitš Taube (1876−1933), Venemaa keisririigi sõjaväelane (polkovnik), tõlk, kirjanik, NSVL-i Kirjanike Liidu liige
• Vabahärra Georg Viktor Ernst von Taube (1877−1948), Venemaa keisririigi mereväelane (2. järgu kapten), kolleegiumiassessor, Vladivostoki kaubasadama ülem, Riia sadamakomandant, Riia maakaitse (Landesveer) initsiaator, mõisaomanik
• Vabahärra Sergei Ferdinandovitš Taube (1877−lasti maha 1931), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor), polgukomandör, diviisi- ja armeekorpuse staabiülem, Aleksandri sõjakooli sõjateaduse lektor, Punaarmee peastaabi mobilisatsioonivalitsuse ülem
• Vabahärra Mihhail Mihhailovitš Taube (1894−1936), Venemaa keisririigi sõjaväelane (praporštšik), vaimulik (mungana Agapit), Venemaa õigeusu kiriku pühak

Taube suguvõsa mõisavaldused

• Liivimaa läti distrikt:
  • Ozoli (Absenau) (1909−1920)
• Mecklenburg:
  • Prillwitz (alates 1934)

Kirjandus

• Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XIV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2003. Lk 336−337.
• Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1911, 1912 und 1913. Mitau: 1914. Lk 527−528 ja 535.
• Taube, Ad. Släkten Taube: familjebok med ättartal, porträtter, biografiska notiser och öfversikt af Livländska ordensländernas historia. Helsingborg: 1913. Lk 94−101.
• Transehe-Roseneck, Astaf von. Das Ende der "Taube-Kontroverse". − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1909/10. Lk 282–302.
• Transehe-Roseneck, Astaf von. Die "Taube-Kontroverse" ohne Ende. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1909/10. Lk 420–422.
• Transehe-Roseneck, Astaf von. Ueber den angeblichen Zusammenhang der v. Taube in Preussen mit dem altlivländischen Geschlechte der Taube (Tuve). − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1907/08. Lk 192–201.