Tõukekelk

Allikas: Vikipeedia
Tavaline tõukekelk
Sporttõukekelk meistrivõistlustel Eestis

Tõukekelk (eesti keeles ka soome kelk) on pikkade jalastega ees lükatav kelk, millel on istekoht ühele inimesele. Sõitja seisab tõukekelgu ühel jalasel ja paneb kelgu teise jala tõugetega lumel või jääl liikuma. Kinni hoitakse käepidemest, millega saab ka kelgu suunda juhtida. Istmel võib olla kaasreisija või asjad.

Tõukekelguga saab liikuda ka vähese lumega ja seda ei sega ka kergelt liivatatud lumi või jää. Tõukekelgutamine on mitmekülgne – see arendab tasakaalu ja koordinatsiooni, samuti aeroobset võimekust ja lihaskonda. Tõukekelk on ökoloogiline transpordivahend, mille tootmine ja kasutamine koormavad keskkonda väga vähesel määral.[1]

Valmistatakse erineva suuruse ja disainiga tõukekelke. Kelgu käepideme mugav kõrgus sõltub tõukamise intensiivsusest: ettepoole kummargil asend sobib kiireks sõiduks, kuid rahuliku tempoga kulgemiseks on püstine kehahoiak mugavam.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tõukekelk leiutati 17. sajandil Rootsis, kus see oli talvine sõiduvahend saarestiku jääl kasutamiseks. Tõukekelk arendati nn veevedamise kelgust, mis oli ees lükatav kaubaveokelk.[3] Teise hüpoteesi järgi on tõukekelgu esiisa Norrlandi metsakelk. Algselt oli tõukekelk puidust, hiljem pikendati jalaseid ja hakati neid valmistama terasest. Teadaolevalt toodi esimesed tõukekelgud Soome aastal 1889.[4]

Algselt oli tõukekelk pigem transpordivahend koorma vedamiseks.[3] Rannikualadel kasutasid seda kalurid ja hülgekütid. Postiljonid kasutasid tõukekelkusid soojema ilmaga, pakaseliste ilmadega liikusid nad suuskadel. Tõukekelgutamine oli omal ajal arvestatav talvine liikumisharrastus, seda peeti naistele sobivaks juba varem kui naiste suusatamist.[4] Aasta 1900 paiku korraldati juba tõukekelgutamise võistlusi samaväärsena uisutamise ja suusatamisega.[3]

Tõukekelgu arengus toimus märkimisväärne muutus aastal 1900, kui Salo elektrik Oskari Terhi leiutas kelgule terasjalased. Kelgu püsttalad kallutati tahapoole, mis andis tõukejalale rohkem ruumi ja parandas juhitavust. Pärast Teist maailmasõda levis tõukekelk kogu Soomes, levikule aitas kaasa kelgu meisterdamise õpetamine puutöökoolides. Kuna siis muutus kelgu ehitus tugevamaks ja turvalisemaks, hakkasid seda kasutama ka lapsed.[4]

Tõukekelk muutuski peamiselt laste ja vanurite sõiduvahendiks. Autoliikluse tihenedes hakati teid üha rohkem soolatama ja liivatama, mis muutis kelguga liikumise raskeks. Kelgud kadusid tasapisi liiklusest. 1980. aastatel hakati jällegi võistlusi korraldama (Soomes 1985).[3] 1990. aastate lõpus tulid turule Soomes valmistatud terastorust raamiga sportlikumad tõukekelgud.[4]

Tõukekelk Eestis – soome kelk[muuda | muuda lähteteksti]

Soome kelk – pikkade raudjalastega tool-tõukekelk, millega saab kõval talveteel ja õhukese lumikattega jääl kiiresti liikuda, tuli Eestis kasutusele Soome eeskujul 20. sajandi algupoolel. Esimesena võttis soome kelgu kasutusele Eesti rannarahvas. Sellega oli kaluritel hea merel liikuda, tõukejala alla seoti jalaraud. Ka hülgekütid olid harjunud oma talvistel jahtidel kelguga sõitma. Siledal jääl võis kütitud hülgeid ka niisama hülgeraua nööri pidi järel lohistada, tavaliselt kasutati selleks aga kelku. See kelk oli küll väike, kuid nii tugev, et kandis kahte hüljest. Põhjarannikul nimetati uut ja moodsat tõukekelku potku (soome keeles on tõukekelk potkukelkka või potkuri). Soome kelgu levikut Eestis on seostatud ka soome keeleteadlase Lauri Kettuneni nimega, kes oli Tartu Ülikooli õppejõud aastatel 1919–1924. Fanaatiline keeleteadlane käis soome kelguga oma keele-uurimisreisidel ja sõitis sellesama kelguga ka mööda Tartut ringi.[5]

Tänapäeval on tõukekelgud Eestiski tagasituleku teinud. Nendega liigutakse rohkem maapiirkondades, kus tingimused on soodsamad. Matkavarustuse rentijatelt saab laenata ka sportlikumaid tõukekelke. Korraldatakse ka jäämatkasid tõukekelkudel.

Tõukekelgusport[muuda | muuda lähteteksti]

Tõukekelgu sportlikud versioonid on ehitatud kergemateks ja kiiremateks, kasutusel on alumiiniumsulamid, kadunud on iste ja on tehtud muid täiustusi. Soomes propageerib ala ja korraldab võistlusi Suomen Potkukelkkailu- ja Potkulautailuliitto ry (SPPL)[6] ja rahvusvaheliselt International Kicksled and Scooter Assocation (IKSA)[7]. Korraldatakse ala maailmameistrivõistlusi. Kanadas peetakse võistlusi, kus tõukekelku veab etterakendatud kelgukoer.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sirpa Arvonen, Anne Lehtonen, Timo Niukkanen, Simo-Pekka Reponen: ”Potkukelkkailu”, Jäälle! Opas retkiluisteluun ja jäällä liikkumiseen, Suomen Latu ry ja Edita, 2002, lk 79.
  2. Arvonen jt 2002, lk 83.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Arvonen jt 2002, lk 80.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Pekka Helminen: Köyhän miehen hevonen.
  5. Kaire Kenk, Õhtuleht, Soome kelk taas Eesti teedel, 14.01.2004
  6. Suomen Potkukelkkailu- ja Potkulautailuliitto ry (SPPL)
  7. International Kicksled and Scooter Assocation (IKSA)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]