Tõnis Oja (füüsik)
Tõnis Oja (22. august 1937 Tallinn – 7. september 2025 Scarsdale, New Yorgi osariik) oli eesti füüsik.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Tõnis Oja emigreerus 1944. aastal koos vanemate ja õega Kanadasse. Omandas keskhariduse Montrealis, lõpetas 1959. aastal McGilli Ülikooli füüsikuna. Aastast 1961 elas Ameerika Ühendriikides. 1966. aastal kaitses doktorikraadi (Ph.D.) füüsikas Rensselaeri Polütehnilises Instituudis (Troy, New York); väitekirja teemaks "NA 23 Nuclear Magnetic Resonance in Ferroelectric Rochelle Salt".[1]
Töötas 1966–1968 Browni Ülikoolis assistendina, 1968–1969 samas abiprofessorina. Aastatel 1969–1973 oli füüsika abiprofessor Denveri Ülikoolis, 1973–1974 Ohio Ülikoolis ning alates 1974. aastast Hunter College’is (New York).[1]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Uurimisvaldkond: tuuma magnet- ja kvadrupoolresonants; faasisiirded, kriitilised nähtused.[1]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tõnis Oja vanemad on Verner Oja ja Laine Oja (née Tobias ← Toppenberg). Tema abikaasa oli Hele-Mall Oja (née Kongo).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Uus füüsikadoktor USA-s. // Eesti Päevaleht (1966) 8. IX
- American Men & Women of Science 14 (1979), 3739
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.