Ségolène Royal
Marie-Ségolène Royal (ⓘ; sündinud 22. septembril 1953 Dakaris) on Prantsusmaa sotsialistlik poliitik.
Ta sündis Prantsuse Lääne-Aafrika, tänapäeval Senegali pealinnas Dakaris. Tema vanemad olid Jacques Royal ja Hélène Dehaye. Neil sündis kaheksa aasta jooksul üheksa last: Marie-Odette, Marie-Nicole, Gérard, Marie-Ségolène, Antoine, Paul, Henri ja Sigisbert. Isa oli endine suurtükiväe ohvitser ja Vogeesides asuva Chamagne'i linnapea nõunik.
Isa jättis perekonna maha. Aastal 1972 kaebas 19-aastane Ségolène isa kohtusse, sest see keeldus emast lahutamast ning lastele alimente ja haridustoetust maksmast. Ta võitis kohtuprotsessi 1981. aastal pärast seda, kui isa oli samal aastal kopsuvähki surnud.
Ségolène Royal lõpetas riikliku haldusjuhtimise kooli. Ta õppis ühes klassis François Hollande'iga, kellest sai tema elukaaslane aastakümneteks. Nende õpingute ajal loobus ta kasutamast oma eesnime Marie, sest arvas, et selle oli kõigile oma tütardele valinud tema isa, et neid alavääristada ja propageerida aegunud vaadet naiste rollile ühiskonnas.
Pärast kooli lõpetamist 1980. aastal töötas ta paar aastat halduskohtus. Aastal 1982 pani Prantsusmaa presidendi François Mitterrandi erinõunik Jacques Attali teda tähele ja värbas ta oma töötajate sekka. Royal töötas asjaajajana kuni 1988. aastani.
1988. aastal otsustas Royal kandideerida rahvuskogusse. Erakond saatis ta kandideerima Deux-Sèvresi departemangus. See oli maapiirkond Lääne-Prantsusmaal, kus elanikud olid põhiliselt katoliiklased ja protestandid, ning ta kandideeris ametis oleva Ühenduse Prantsuse Demokraatia Eest liikme vastu. Konservatiivid olid selles paigas võimul olnud alates teise maailmasõja lõpust. Vastu igasuguseid ootusi Royal võitis. Ta oli selle piirkonna rahvasaadik rahvuskogus aastail 1988–1992, 1993–1997 ja 2002–2007.
Royal oli keskkonnaminister Pierre Bérégovoy valitsuses 1992–1993 ning haridusminister ja perekonnaminister Lionel Jospini valitsuses 1997–2002. Kaks korda lahkus ta saadikuametist sellepärast, et sai ministriks. Ta saanuks rahvuskogusse naasta kuni 2007. aastani, mil ta otsustas rahvuskogusse tagasi mitte kandideerida.
16. novembril 2006 esitas Prantsuse sotsialistlik partei ta oma kandidaadiks 2007. aasta presidendivalimistel. Presidendikandidaadi valimistel olid tema peamised vastaskandidaadid endised peaministrid Laurent Fabius ja Lionel Jospin, kauaaegne haridus- ja kultuuriminister Jack Lang, endine rahandusminister Dominique Strauss-Kahn ja Royali elukaaslane Hollande. Royal kogus oma erakonna liikmete häältest 60,69%, kõik ülejäänud kandidaadid jäid alla 20% ja Royal võitis oma erakonna 104 piirkonnaorganisatsioonist 101-s. Lõplikult kinnitati Royali kandidatuur sotsialistliku partei kongressil 26. novembril.
Presidendivalimiste esimene voor toimus 21.–22. aprillil 2007 ja Royal saavutas konservatiivse Rahvaliikumise Liidu kandidaadi Nicolas Sarkozy järel teise koha. Nad kogusid vastavalt 25,87% ja 31,18% valijatest. Nende kahe vahel peetud teise vooru hääletuses 5.–6. mail kogus Royal 46,94% ja Sarkozy 53,06% häältest. Prantsusmaa presidendiks sai Sarkozy.
Royal on Poitou-Charentes'i piirkonna nõukogu president alates 28. märtsist 2004. Valimistel piirkonna nõukogu presidendi kohale võitis ta tollase peaministri Jean-Pierre Raffarini soosikut Élisabeth Morini Raffarini kodukandis, kogudes häältest 55%. 2010. aastal valiti ta sellele kohale tagasi.
Ta elas koos François Hollande'iga ja neil on neli last: Thomas (sündinud 1984), Clémence (1985), Julien (1987) ja Flora (1993). Nad ei abiellunud ega sõlminud ka tsiviilpartnerlust, mis Prantsusmaal on võimalik kahe täiskasvanu vahel soost olenemata. 2007. aastal kolisid nad lahku.
Aastal 2008 teatas Hollande, et ei kandideeri enam sotsialistliku partei esimeseks sekretäriks tagasi. Royal kandideeris tema asemele ning võitis kaks esimest valimisvooru (kuue kandidaadi seas 29%-ga ja kolme kandidaadi seas 42%-ga), kuid kaotas viimases voorus napilt Martine Aubryle (49,98% 50,02% vastu).
Pärast seda ei ole Royal poliitikas kuigi olulist rolli mänginud.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Hendrik Vosman: Kahe naise vastasseis tirib Prantsuse sotsialistid lõhki, Postimees, 25. november 2008