Suveräänsus Eesti põhiseaduses
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Kehtiv põhiseadus ei kasuta sõna "suveräänsus." Suveräänsuse põhimõtte võib välja lugeda põhiseaduse §-st 1, mis sätestab: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu."[1] Suveräänsusega on samuti seotud preambulis väljendatud vabaduse põhimõte, mille kohaselt on Eesti riik "rajatud vabadusele..." [2]
Põhiseaduse § 1 teine lause, mille kohaselt Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu, loodi ilmselt halba ajalookogemust (nn "hääletu alistumine") arvestades, samuti lähtuvalt eelnõu koostamise hetkesituatsioonist, et välistada igasugune võõrvõimu alla langemine ja suveräänsuse kaotus.[3] Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni arvates on tegemist kollaboratsionismi vältida üritava sättega. Võõrandamisest eristab ekspertiisikomisjon sellist kompetentside ülekandmist, mis ei ole lõplik ja tagasivõtmatu.[4]
Kommenteerides sarnaseid sätteid 1935. aastal, leidis Artur-Tõeleid Kliimann, et "iseseisvus" tähendab, et põhiseaduse järgi ei saa Eesti Vabariiki muuta liitriigi osariigiks. "Sõltumatus" tähendas Kliimanni arvates keeldu sõltumiseks teisest riigist.[5] Teisiti arvas Ants Piip, kelle arvates väljendasid "iseseisvus" ja "sõltumatus" suveräänsuse sisemist ja välimist aspekti. [viide?]
Suveräänsus ja ühinemine Euroopa Liiduga
[muuda | muuda lähteteksti]Põhiseaduse § 162 kohaselt saab põhiseaduse esimest peatükki muuta üksnes rahvahääletusega, mitte aga Riigikogu poolt. Põhiseaduse eelnõu koostajate arvates tähendab see seda, et Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse võõrandamist peaks toetama rahvas rahvahääletuse kaudu.[6]
See on muutnud keerukaks Eesti ühinemise Euroopa Liiduga ja kutsunud esile euroskeptikute aktivismi.
14. septembril 2003 toimunud rahvahääletusel vastas küsimusele "Kas Teie olete Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise poolt?" jaatavalt 66,83% ja eitavalt 33,17%.[7][8]
Hääletusele järgneval päeval esitas Kalle Kulbok valimiskomisjonile valimiste peale kaebuse, mille komisjon rahuldamata jättis.[9] 19. septembril esitas Riigikohtule taotluse rahvahääletuse õigustühiseks kuulutamiseks.[10] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis Kulboki kaebuse läbi vaatamata, kuna sellise taotluse esitamiseks oli õigus üksnes presidendil.[11]
24. septembril jättis Riigikohus läbi vaatamata ka Helle Viru ja Eesti Valijate Liidu kaebused rahvahääletuse tulemuste tühistamiseks.[12][13][14]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Rait Maruste. "Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse." (Tallinn: Juura 2004), lk. 89 ISBN 9985-75-149-3
- ↑ Samas.
- ↑ Samas, lk 91
- ↑ Eesti Vabariigi Põhiseaduse Ekspertiisikomisjoni lõpparuanne. I peatükk. "Üldsätted." [1]
- ↑ Artur-Tõeleid Kliimann "Eesti iseseisvuse areng." Õigus 1935/2, lk. 49-50
- ↑ "Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos." (Tallinn: Juura 1997), lk 526. ISBN 9985-822-69-2
- ↑ Riigikogu 18. detsembri 2002. a otsus "Rahvahääletuse korraldamine Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise küsimuses." [2]
- ↑ Hääletustulemused Vabariigi Valimiskomisjoni lehelt http://www.vvk.ee/rh03/tulemus/haaletust.html
- ↑ Mirko Ojakivi "Kulboki protest venitab tulemuste väljakuulutamist." EPL 15.09.2003 [3]
- ↑ Kalle Kulbok. "Kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale ebaseadusliku küsimuse kandmisel hääletamissedelile."
- ↑ Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.02.2004 määrus asjas 3-4-1-6-04 [4][alaline kõdulink]
- ↑ Eesti Valijate Liit. [Kaebus 14.09.2003 rahvahääletuse tulemuste tühistamise kohta https://web.archive.org/web/20061010235728/http://www.eda.ee/failid/kaebus_valimiskomisjonile_030917.pdf]
- ↑ "Riigikohus ei tühistanud rahvahääletuse tulemusi." [5] PM Online 24.09.2003
- ↑ Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 24. septembri 2003. aasta määrus asjas nr 3-4-1-11-03 [6][alaline kõdulink]