Liivtatik
| Liivtatik | |
|---|---|
 Liivtatiku viljakeha | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Hõimkond |
Kandseened Basidiomycota |
| Klass |
Agaricomycetes |
| Selts |
Puravikulaadsed Boletales |
| Sugukond |
Tatikulised Suillaceae |
| Perekond |
Tatik Suillus |
| Liik |
Liivtatik |
| Binaarne nimetus | |
|
Suillus variegatus (Sw.) Kuntze (1898) | |
| Sünonüümid | |
| |
Liivtatik (Suillus variegatus) on tatikuliste sugukonda tatiku perekonda kuuluv seeneliik.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesena kirjeldas liivtatikut teaduslikult Olof Swartz 1810 nime Boletus variegatus all. Tänapäevase nime andis liivtatikule 1898 Otto Kuntze.
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Liivtatik on erinevalt teistest tatikutest oranžpruuni ja kuiva kübaraga, mis on noorelt sametine, isegi pehme, aga vananedes muutub siledaks, isegi libedaks, ja märjaga limaseks. Kübara läbimõõt on 6–13 cm.
Väikesed poorid ja torukesed on pruunist oliivpruunini ning muutuvad katsumisel siniseks.
Pikk jalg on pruun, punase ja oliivja varjundiga, ülaltpoolt kollakas.
Seeneliha on sidrunkollane, muutub lõikekohal sinakaks.
Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Liivtatik kasvab Euroopas ja Põhja-Ameerikas väikeste kogumikena okkakõdus okasmetsades ja sageli ka nõmmedel liivasel happelisel mullal.
Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Ta moodustab mükoriisa kaheokkaliste mändidega. Seened kasvavad suve lõpul liivastel pindadel koos teiste happelist pinnast armastavate liikide, näiteks kanarbikuga.
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Liivtatik on hea söögiseen, mida pole tarvis kupatada, kuigi ta väidetakse olevat ebameeldiva lõhna ja metallimaitsega.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Liivtatik andmebaasis eElurikkus
