Liivtatik

Allikas: Vikipeedia
Liivtatik
Liivtatiku viljakeha
Liivtatiku viljakeha
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Eoslavaseened
Alamklass: Lehikseened Agaricomycetidae
Selts: Puravikulaadsed Boletales
Sugukond: Tatiklased Suillaceae
Perekond: Tatik Suillus
Liik: Liivtatik
Ladinakeelne nimetus
Suillus variegatus
Sünonüümid
  • Boletus variegatus
Liivtatik

Liivtatik (Suillus variegatus) on tatiklaste sugukonda tatiku perekonda kuuluv seeneliik.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesena kirjeldas liivtatikut teaduslikult Olof Swartz 1810 nime Boletus variegatus all. Tänapäevase nime andis liivtatikule 1898 Otto Kuntze.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Liivtatik on erinevalt teistest tatikutest oranžpruuni ja kuiva kübaraga, mis on noorelt sametine, isegi pehme, aga vananedes muutub siledaks, isegi libedaks, ja märjaga limaseks. Kübara läbimõõt on 6–13 cm.

Väikesed poorid ja torukesed on pruunist oliivpruunini ning muutuvad katsumisel siniseks.

Pikk jalg on pruun, punase ja oliivja varjundiga, ülaltpoolt kollakas.

Seeneliha on sidrunkollane, muutub lõikekohal sinakaks.

Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Liivtatik kasvab Euroopas ja Põhja-Ameerikas väikeste kogumikena okkakõdus okasmetsades ja sageli ka nõmmedel liivasel happelisel mullal.

Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ta moodustab mükoriisa kaheokkaliste mändidega. Seened kasvavad suve lõpul liivastel pindadel koos teiste happelist pinnast armastavate liikide, näiteks kanarbikuga.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Liivtatik on hea söögiseen, mida pole tarvis kupatada, kuigi ta väidetakse olevat ebameeldiva lõhna ja metallimaitsega.