Olof Swartz
Olof Peter Swartz (21. september 1760 Norrköping – 19. september 1818 Stockholm) oli rootsi botaanik.
Ta alustas aastal 1778 peamiselt botaanika õppimist Uppsala Ülikoolis ajal, mil seal oli professoriks Carl von Linné poeg Carl von Linné noorem, ja kaitses 1781 doktorikraadi arstiteaduse alal. Ta reisis 1780–1782 taimi uurides Rootsis ringi. Esimene reis toimus Lapimaale. See oli ekspeditsioon koos teiste botaanikutega taimenäidiste otsimiseks. Ta sõitis 1783 Ameerikasse, kus tegutses esialgu Bostonis ja Philadelphias, seejärel Suurtel Antillidel. Aastatel 1786–1787 tegeles ta uurimistööga Londonis Briti Muuseumis. Seejärel naasis ta Rootsi.
Aastal 1791 sai temast Stockholmi Bergiuse botaanikaaia esimene juhataja, 1789 sai ta Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks ning 1811–1818 oli akadeemia alaline sekretär. Aastal 1813 sai ta loodusteaduste professoriks Karolinska Instituudis.
Swartzi kuuest tuhandest näidisest koosnevat kollektsiooni säilitatakse Rootsi loodusloomuuseumis. Ta uuris palju sõnajalgtaimi, samblaid, seeni ja samblikke. Ta avastas, et enamikul käpalistest on üks tolmukas, kuldkingadel aga kaks.
Tema järgi nimetati liblikõieliste hulka kuuluv perekond Swartzia.
Olof Swatzi kirjeldatud taksonitele lisatakse autorilühend Swartz või Sw..
