Stende vasallilinnus
Stende vasallilinnus (saksa keeles Stenden, eesti keeles Stenda[1]) oli Liivi ordu vasallilinnus Lätis Kuramaal Talsi piirkonnas (Talsu novads)[2] Lībagi vallas (Lībagu pagasts) Dižstende külas[3]. Talsi ordulinnusest jääb Stende linnus otsejoones 6,5 km (u 1 saksa miil) kaugusele lõunaedelasse.
Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Kuramaa kubermangu Tukumsi ülemhauptmannschafti (Oberhauptmannschaft Tuckum) Talsi (Hauptmannschaft Talsen) hauptmannschaftkonnas[4] (maakonnas).
Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]
- 1331 – Testenden,
- 1528 – Grothe Testenden,
- XIX sajand – Gut Stenden, Gross-Stenden[5]
Dižstende tähendab Vana-Stendet. Sellest lõunasse jääb Stende raudteealev, põhjasuunas Pastende ja kagusse Mazstende külad.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1228 on sealseid maid üles tähendatud Teidan Egle (Talsi Tiidemanni) läänikirjas. Orduvasallide läänid olid seal juba XIII–XIV sajandil.
1331 sai seal Marquard Stekemes (või Nicolaus Stekemes) 4 aakrit maad lääniks. Seal asusid Viszelen`i, Gybelen`i ja Testenden`i küla. Sellest moodustati Stende mõis.
1334 sai Albert Dravenist sinna kõrvale veel 4 aakrit maad koos Draven`i, Waren`i ja Wizeden`i küla ja Talsi linnusega.
1442–1528 kuulus Stende Kursellide suguvõsale. 1442 on Saksa Ordu vasallina märgitud Jürgen von Kursell (Jörg, Georg). Aadlisuguvõsade genealoogias oletatakse ka Kursellide prantsuse päritolu – Courselles.
1528 ostis Philipp von der Brüggen Georg Kursellilt (Jürgen) 5,5 aakrit maad – Lielstende ja Dižstende. 1536 sai Brüggen ordult sealkandis lääniks Aizdzire, 1540 Zentene. Philipp oli ordu teenistuses 1528. aastast ja töötas seal tänu oma heale haridusele tähtsatel ametikohtadel. Brüggenite suguvõsa kätte jäi koht kuni 1920. aastani. Traditsiooniliselt on ajaloolased arvanud, et kindlustatud linnusmõisa ehitaski Philipp XVI sajandi I poolel[6]. Kursellid suundusid Kuramaalt edasi laiali - Eestimaale, Saaremaale, Liivimaale ja Sileesiasse. Jürgen von Kursell (Georg) sai Tartu piiskopkonna stiftifoogtiks ja omandas abielu kaudu Ebba von Üxkülliga Sõmerpalu vasallilinnuse.
1542 ühendas Liivi ordu meister Wolter von Plettenberg Väike- ja Suur-Dižstende ja Stende ümbruskonnas asuvad maad Gibuli, Mundi jt) üheks suureks valduseks ja läänistas need Brüggenile. 1544 lisandusid läänile veel Vecmoka ja Pavasaari külad.
1713 oli Stendest pärit Brüggen Kuramaa Hertsogkonna kantsler (peaminister). Kui keskaja lõpul oli majalinnus veel kaitseehitise funktsioonidega, siis tundub, et hertsogkonna ajal kohandati seda veidi ümber mugavamaks elamiseks – tõenäoliselt tehti siis I korrusele kaarsillustega uksed.
1820.–1848. aasta paiku valmis põhja pool linnust uus hilisklassitsistlikus stiilis härrastemaja ja mõisasüda. XIX sajandi alguseni elati Vanas linnuses või Rüütlilinnuses, nagu rahvas seda kutsus. Siis jäi vana linnus tühjaks, hoonet kasutati panipaigana juhuslikul otstarbel. Vana linnuselamu jäeti alles, kui mälestus suguvõsa esivanemate elukohast.
1920. aastal agraarreformi ajal Stende mõis natsionaliseeriti.
1922 baltisaksa arhitektuuriajaloolase Karl von Löwis of Menari poolt välja antud "Burgenlexikonis" on kirjutatud, et Stendal on linnusest üks paksude müüridega hoone säilinud.[7] Samal aastal rajati Stendale katse-sordiaretusjaam, mida juhatas Jānis Lielmanis.
1925–1926 ehitati vana linnust ümber – mõlemale korrusele tehti kahetoalised korterid jaama töötajatele. Maja loodeküljele püstitati kitsas juurdeehitus[8] ja ilmselt raiuti ka uus ukseava läbi loodemüüri I korrusele. Ka praegu asub seal sissekäik hoonesse.
1930 lammutati vana trepp esimese ja teise korruse vahel ja ehitati II korrusele pääsemiseks uus sissekäiguga kaguseina põhjaküljelt. Selleks murti jällegi seina ukseava.
1949 mõõdistas ja vaatles arhitekt T. Ciparsons Stendes vanu ehitisi.
1970ndate keskel lasti korraks linnuse kõrval olev veskipaisjärv tühjaks, kuna Stende jõel ülesvoolu sõitis traktorist käruga vette ja jõkke sattus pool tonni ammoniaaki. Tiigipõhjas tuli nähtavale palju roostetanud vanu tuli ja külmrelvi.
1999. aastani olid majalinnuses korterid asustatud, vaatamata katkisele katusele ja praole põhjaseinas. 1990ndate lõpus jaotati mõis kinnistuteks ja erastati, riiklik sordiaretusjaam likvideeriti ja asutati erakapitalil aktsiaselts.
2017. aastaks oli vana majalinnus renoveeritud ja kannab nime Bruninieku pils ('rüütliloss').
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Tegemist oli kolmekorruselise kivist kindlustatud majalinnusega. Ehitusstiililt kuulus see loodusega seotud maja- ja tornlinnuste gruppi[9]. Majalinnust ümbritses peaaegu kolmnurkse kujuga avar eeslinnuse hoov mõõtudega u 90*70 m (0,6 ha). Läänest ja lõunakagust piiras linnuseala Stende jõele ülespaisutatud veskitiik, pais asus krundi lääneküljel, samas kohas, kus tänapäevalgi. Põhja- ja idaküljele oli kaitseks kaevatud 16 m laiune ja 2 m sügavune vallikraav, milles voolas ka väike Valli oja – Valnupite. Eeslinnus arvatakse olevat koosnenud ringmüürist ja tõstesillaga väravatornist krundi loodenurgas. Väravatorni keldrist arvatakse olevat läinud maa-alune käik linnusest välja.
Majalinnuse müüripaksus on 1 m ja põhjaplaani pindala 13*7 m, kõrgus u 12 m. Maja all oli ka 1,8 m kõrgune ja 8 m2 suurune kelder, kuhu viis kivitrepp. I korruse ja keldri põrand oli kaetud tellistega (30*15*6,5 cm), nendest oli tehtud ka keldritrepp. Kelder võis kunagi olla ka lihtsalt kütteruum – kerishüpokausti asupaik. I korruse põhjapoolses seinas avastati kaks kinnimüüritud kaarsillusega ust. Võimalik, et seal asus algne sissekäik majja. Maja põhjapoolsel küljel ulatus teisel korrusel u 70 cm seinast välja väikeste laskeava moodi akendega ärkel, kus arvati vanasti paiknenud olevat altar. Ärklit kattis lame ristvõlv. Kolmanda korruse põhjapoolse otsaviilu sein on ehitatud vahvärgist, lõunapoolse oma ainult tellistest. Majalinnuse kujunduses on märgata nii romaani, kui ka gooti stiili elemente. Majalinnuse keskel, I ja II toa vahel on pliidid ja korsten, arvatavasti seisis seal korsten ka keskajal.
Üle veskipaisu Stende jõel ja linnusest põhja poolt mööda kulges Vindavist (Ventspils) maantee Tukumsi ja Kandava suunas.
Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]
Majalinnuse hoone on täies mahus säilinud ja väljastpoolt sellisena ka vaadeldav. Sees on tehtud 1920. aastatel mõningaid ümberehitusi. Ka uste ja akende asukohad ja nende suurus ei ole täiesti algupärased. Vallikraav on säilinud, kuid kaitsemüüri vallikraavist seespool ja väravat tõstesillaga enam alles ei ole. Kaitsemüürist on säilinud väike vundamendilõik. Eeslinnuse alal on park, kus kasvas ka Läti kõrgeim tamm – 36 m.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 123
- ↑ http://balticmaps.eu/?lang=lv¢erx=417197.2184120632¢ery=6339151.314777334&zoom=7&layer=map&ls=c Balticmaps-Läti kaart
- ↑ http://balticmaps.eu/?lang=lv¢erx=412860.58485026133¢ery=6339540.033429347&zoom=1&layer=map&ls=c Dižstende kaart
- ↑ https://web.archive.org/web/20171109024214/https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/28/1820_%D0%9A%D1%83%D1%80%D0%BB%D1%8F%D0%BD%D0%B4%D1%81%D0%BA%D0%B0%D1%8F_%D0%93%D1%83%D0%B1%D0%B5%D1%80%D0%BD%D0%B8%D1%8F.jpg Kuramaa kubermangu kaart, 1821
- ↑ http://www.castle.lv/latvija/stende.html Rimša castle
- ↑ http://www.castle.lv/latvija/stende.html Rimša castle
- ↑ Löwis of Menar, Burgenlexikon, lk. 115
- ↑ http://www.castle.lv/latvija/stende.html Rimša castle
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 431
