Sõmerpalu vasallilinnus

Kursellide aadliperekonna vapp. Nimi võib viidata nende algsele elukohale Kuramaal

Sõmerpalu vasallilinnus (saksa keeles Sommerpahlen) oli Kursellide aadliperekonnale kuulunud vasallilinnus Tartu piiskopkonnas, mis asus Urvaste kihelkonnas hilisemal Võrumaal. Tänapäeval jääb see Võrumaale^[1], Võru valda, Sõmerpalu aleviku territooriumile ja paikneb Võhandu jõe paremal kaldal, enne selle suubumist Vagula järve^[2].

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

1556 – Sommerpalen^[3],
1558 – Korslav, Kurslav (venelastel),
1564 – Kursten e. saksa keeles Samorpal (venelastel)^[4],
1582 – Kurslowium (poolakatel)^[5].

Nimetus "Kursi liin" tuli kohalike elanike hulgas kasutusele ilmselt seoses linnuse ja mõisa pikaajalise kuulumisega Kursellide aadlisuguvõsale. "Liin" ehk linn tähistab võru murret kõnelevale inimesele linnusekohta ja see on sarnane mitmete teiste sealtkandi linnusekohtade nimedega, nagu Vastseliina, Aluliina, Koivaliina, Luigaliina, Lukkaliina jne.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnuse kujunemine on tõenäoliselt seotud Kursellide perekonnaga, kes valdasid Sõmerpalu mõisat arvatavasti vähemalt juba XV sajandi II poolest.

1412. aasta paiku saabus üks esimestest Kursellidest teadaolevalt Saksamaalt Vestfaali linnast Jülichist Kuramaale. 1442 elas üks Jürgen Kurselli nimeline orduvend Kandava foogtilinnuse piirkonnas Kuramaal ja omas seal mõisat. 1479 oli üks teine Jürgen Riia peapiiskopkonnas asuva Koknese piiskopilinnuse foogt. Tartu piiskopi vasall oli sellal Klaus Kursell, Arendi isa^[6].

1456 on ühes keskaegses ürikus mainitud Osulast pärit inimesi – die Leute von Ossel. Osula oli "rootsi ajal" Sõmerpalu mõisale kuulunud küla, mis asus linnusest u 3,5 km põhja pool Võhandu jõe ääres. Ilmselt kuulus see ka keskajal Sõmerpalu linnusepiirkonda^[7].

1536 suri Arend von Kursell, kes oli abielus Gertrude Doenhoffiga (Gertrud von Dönhoff). On märgitud, et juba XV sajandi lõpul oli Sõmerpalu linnuse omanik Arend Kursell, kellele kuulusid siis ka Kärgula (Kerjel), Rõuge (Rauge) ja Nursi (Nursie) mõis. Arend oli ka Tartu rüütelkonna liige^[8]. Samuti oli Arendi oma Toyweli mõis. Kursellid kuulusid nn linnustega aadli hulka – "myt dem groten Husze"^[9]. Sõnaga „Hus“ või „Haus“ tähistati tollal väikest kivilinnust või kindlustatud mõisamaja. Ka baltisaksa ajaloouurijad kirjutavad aastat ja nime küll mainimata, et Sõmerpalu linnuse rajas üks Kursellidest^[10]. Kuna linnuseehitust on oletatud XV ja XVI sajandi vahetuse kanti, siis pidi see toimuma arvatavasti Arend Kurselli valitsemisajal.

1539. aasta 2. juulil suri Jürgen I von Kursell, Arendi poeg, kes oli pidanud 1532–1535 piiskopi juures Tartu stiftifoogti ametit. Ilmselt elas temagi Sõmerpalus, lisaks kuulusid talle Soontaga (Sontacken) ja Toyweli mõis^[11]. Jürgen oli abielus Alu mõisniku Reinhold von Roseni tütrega.

1555 on Sõmerpalu kirjas Tartu piiskopkonna vasallilinnuste nimestikus. Siis on seda esimest korda kirjalikult nimeliselt mainitud.

Aastaid 1556-1561 käsitlevat kroonikat "Liivimaa ajalugu" kirjutanud Johann Renner on Sõmerpalut (Sommerpalen) nimetanud Tartu piiskopkonna aadlile kuuluvaks linnuseks^[12].

1558. aasta paiku suri eelneva Jürgeni vanem poeg Jürgen II von Kursell, Sõmerpalu lossi ning Kärgula, Rõuge ja Nursi omanik, kes oli 1545–1549 pidanud Tartu stiftifoogti ametit ja 1544–1550 oli ka piiskop Jodokus von der Recke ametlik esindaja nõupidamistel. Jürgen oli abielus Velise vasallilinnuse omaniku Reinhold von Üxkülli tütre Ebbaga. Sageli on arvatud, et Kursellid said nii Sõmerpalu linnuse kui ka Rõuge ja Nursi mõisa Ebba kaasavarana oma valdusse, kuid kuna Velise asus Saare-Lääne piiskopkonnas ja Ebba on pärit sealsest Üxküllide harust, siis tõenäoliselt mitte.

1558, päris Sõmerpalu Jürgeni vanem poeg Klaus Kursell, kellest sai 1561. aasta juunis Tallinnas õukonna rittmeister Rootsi kuninga Erik XIV teenistuses. 1567–1570 oli ta Rootsi väliooberst kuni oma surmani 3. juunil hukkamise läbi Tallinnas. 1563 päris Haeska mõisa Läänemaal. 1567. aastast oli ta Lihula linnusepealik ja käsutas ka Matsalu mõisat.

1558 algas suur Liivi sõda. Kui Sõmerpalust ida pool asuva Kirumpää piiskopilinnuse panid Valga poole taganedes põlema orduväed ise, siis Sõmerpalu linnuse ja mõisaasula põletasid juuli algul maha juba moskoviitide väed. Vene leetopissides on kirjas, et samal sõjakäigul põletati paljudel linnustel, nagu Aluliina (Alukme), Sõmerpalu (Korslav), Vaabina (Babini), Tartu, Rakvere, Kärkna, Konguta, Laiuse, Narva ja Kiltsi (Askislus) eeslinnad ja ümberkaudu külad maha, inimesi (lahinguid) võideti ja võeti palju vangi^[13]

1564. aasta septembris sõlmiti Venemaa ja Rootsi vahel 7 aastaks Tartus vaherahuleping, millega Venemaa tunnistas Tallinna, Pärnu, Paide ja teiste Eestimaal asuvate alade ja linnuste Rootsi võimu alla minekut. Lepingu üks koostajatest on olnud ka venelane Schafirov, kes on linnuste ja tähtsamate punktide seas moskoviitidele jäänud Tartu piiskopkonnas nimetanud ka Sõmerpalu vasallilinnust (Gorod Kursten)^[14], mille juures märksõna "gorod" e linn on tähendanud ka linnuse juures olnud asulat.

1582. aasta jaanuaris paavsti legaadi, jesuiit Antonio Possevino vahendusel sõlmitud Jam Zapolski vaherahuga said Rzeczpospolita poolakad Moskva Suurvürstiriigilt endise Tartu piiskopkonna alad endale. Sõmerpalu läks venelastelt üle poolakatele.

1599 sai Sõmerpalu omanikuks mässu eest hukatud Klausi üks noorematest vendadest Wolter von Kursell (abielus Anna Taubega, kes oli Angerja vasallilinnuse omaniku Jürgen Üxkülli lesk), kes 1572. aastast oli rootslaste teenistuses, kuid läks 1579 poolakate teenistusse üle^[15]. Rootslaste saabudes 1600 pakkus Wolter ilmselt neile omi teeneid ja sai 1602 Haapsalu komandandiks. Talle kuulus ka Haeska mõis Läänemaal. Poolakad vallutasid aga Lõuna-Eesti tagasi ja Wolter jäi arvatavasti Sõmerpalust ilma. Samal, 1599. aastal eraldati Sõmerpalu alt Kärgula, Rõuge ja Nursi mõis ning need sai endale Wolteri vanem vend, Rootsi sõjaväe leitnant Heinrich von Kursell, kes asus 1603. aastast samuti Haapsalus^[16]. 1608 surnud Wolter jättis endast maha 3 tütart.

1627 rootslaste tehtud revisjonis räägitakse Sõmerpalus mõisast, linnust mainitud ei ole. Mõis kuulus siis riigile^[17] Arvatavasti oli linnus vaenutegevustes purustatud, on mainitud, et mõis oli mahapõletatud olukorras. Sellal nõudsid Sõmerpalu linnusmõisat enda omandisse ka Wolteri arvukad tütrepojad: rittmeister Robrecht Rosen, leitnant Ungern, Thomas Wrangell Roelast ja ka teised pärijad: Arend Kursell, Detlof Moller, Johann von Mehden, Johann Bronnberg ja Heinrich Schilling. Pärijad ei saavutanud peale mõne väikese maatüki eraldamise siiski midagi^[18]. Sõmerpalu alla kuulus ka Osula küla – Dorf Osell unter Sommerpahlen^[19].

1631 müüs Rootsi kuningas Gustav II Adolf Sõmerpalu mõisa hollandi päritolu Tallinna pürjelile Hans Ohmile^[20] võla katteks, kuna viimane oli tema sõjaväge 2000 taalri ulatuses moonaga varustanud.

1638. aastal maarevisjoni ajal on mõisast koostatud üksikasjalik aruanne. Kirjeldatud on põhjalikult mõisamaid, külasid (Sommer Pahll, Ossula, Pilepahll, Pylepahll, Koyger), kalastusjärvi (Vagula ja veel 2 järve) ja veskeid (Osula ja veel 2 veskit). Ilmselt märgistavad need valdused ka kunagist linnusepiirkonda. Kivist mõisamaja ehk siis arvatavasti vana kivilinnus ise^[21] oli purustatud seisundis ja tühi^[22]. Kivilinnuse remontimiseks ei olnud tarvidust, vahendeid ega vajadustiki, kuna omanik seal tõenäoliselt ei elanud ja põhitähelepanu pöörati ainult põllumajanduseks hädatarvilike hoonete olemasolule. Sõjategevus oli jätnud Liivimaale rängad jäljed ja mõisatesse elumajadeks rajati Rootsi ajal lihtsamaid palkhooneid. XVII sajandi mõisaperioodi ajaloouurijate käsitluse kohaselt oli 360 tolleaegsest härrastemajast vaid 15 kivihooned ja neist vaid 1 tollasel Tartumaal^[23].

1652 müüs H. Ohm mõisa koos Osula (Osell), Järvere (Jerrewer) ja Soeküla (Soyeküll) külaga major Diedrich Müllerile (Dietrich Möller), kes oli ilmselt Tallinna raehärra Johann Mülleri poeg ja paari aasta eest rootslaste poolt just aadeldatud. Reduktsioonist jäi mõis puutumata, kuid Müllerid pidid selle 1682 komisjoni otsusel 1698 loovutama vabahärra von Ungern-Sternbergile, kes arvatavasti oli Wolteri kunagise tütrepoja järglane. 1718. aasta Tartu Ülemmaakohtu otsusega said Müllerid mõisa tagasi ja abielu kaudu läks see Saaremaa aadlist pärinevale Möllerite perekonnale. Mülleritele-Mölleritele kuulus see kokku peaaegu 250 aastat kuni võõrandamiseni Eesti Vabariigi poolt 1920. aastal.

XIX sajandi algul oli linnusest veel säilinud kõrgemaid müüriosi, mille põhjal kohalik ajaloouurija Eduard Philipp Körber visandas linnuse umbmäärase plaani. XIX sajandi I poolest on säilinud ka Carl von Ungern-Sternbergi joonistus linnusevaremetest, millel on näha ka veel kõrgemaid müüriosi. Ilmselt lammutati neid müüre järgnevatel mõisa-aastatel vajalike põllumajandushoonete ehituste tarbeks.

1852. aastaks taastati terviklik Sõmerpalu aadlimõis, mis vahepeal oli peaaegu 90 aastat olnud jagatud suguvõsa eri liikmete vahel. 1860.–1870. aastatel valmis Sõmerpalus uus suur historitsistlik härrastemaja endisest linnusevarest paarkümmend meetrit ida poole. 1889. aasta mõisaplaanil on uus peahoone juba olemas^[24].

1917 olevat väheseid veel allesjäänud linnusemüüre lõhkunud ka Vene sõdurid, kes sealt „varandust“ otsisid.

1940. aasta paiku on linnusteuurija Armin Tuulse kirjutanud, et linnuse kunagisest peahoonest on säilinud veel mõned vähesed maakividest müürijäänused^[25].

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Ed. Ph. Körberi plaani järgi oletades saab öelda, et pealinnuse puhul oli tõenäoliselt tegemist kastellilaadse pikliku rajatisega, mille kolmes nurgas asusid flankeerivad ümartornid, neljandas aga nelinurkne rajatis. Hilisema Liivimaa konföderatsioonile järgneva Kuramaa hertsogkonna alal on selliseid nurgatornidega eluhooneid teada näiteks Ķērkliņi vasallilinnuse puhul ja ilmselt ka Rundāle vasallilinnuses. Armin Tuulse on oma linnusteraamatus kirjutanud, et linnuseala moodustab oma piirjoontega reeglipärase rajatisega planeeringu. Ilmselt ei ole siin mõeldud mitte kitsalt pealinnuseala, vaid ala laiemalt keskse elumaja ümber, lähtudes tiikide-vallikraavide paiknemisest. Sõmerpalus paistab olevat asunud mõis ja linnus koos – pealinnus-eluhoone linnuseala keskel ja võimaliku pihtaia või kivimüüriga piiratud majandushoonetega hoov seda ümbritsemas. Sealjuures tundub arhailine olevat ka väravaava ja lisaks asub hilisem mõisa peahoone mingi varasema kivihoone vundamentidel. Omapärased kivist madalad väravahooned pealinnust ümbritseval majandushoovil olid iseloomulikud mitmetele väiksematele vasallilinnustele Kuramaal, nagu näiteks Priekule vasallilinnusel, Šlokenbeka vasallilinnusel ja Nurmuiža vasallilinnusel. Ka Kursellid olid Kuramaaga seotud. Armin Tuulse paigutab Sõmerpalu vabakujulise laagerkastelli hulka kuuluvaks.^[26] Säilinud vundamendijäänuste järgi otsustades oli pealinnus-eluhoone ehitatud maakividest ja tellistest.

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevaks on linnus täielikult hävinud, alles on vaid väike küngas Sõmerpalu mõisa pargis, mis sisaldab kohati tellistest vundamendimüüre. Selguse toomiseks põhiplaani kujundusse ja linnusela kujunemisse oleks tarvis korraldada arheoloogilisi väljakaevamisi.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade linnusemäele ja linnuse kõrval olnud hilisemale mõisahäärberile idakirdest, Pühajõe poolt
Mõisahäärberi läänekülg kirdest. Hilisem peahoone on ehitatud varasema kivihoone müüridele
Tõenäoliselt hilisema mõisa aegsed võlvkeldrid. Vaade mõisahäärberist lõuna pool asuvate keldrite sisselangenud edelanurgale
Vaade edelast mõisahäärberile, mis on püstitatud mingi varasema kivihoone vundamentidele
Vaade oletatava maja- või tornlinnuse asukohale lõunast
Vaade linnusekünkale põhjast
Linnuse asukohal on tellistest ja maakividest vundamendimüürid
Linnuse asukoha kõrval asetsev mõisahäärber on ehitatud mingi varasema kivihoone vundamentidele. Peahoone juurest viib tee kaarega linnuseasukohast lääne poolt mööda
Vaade endisele linnusekünkale kirdest. Ida poolt on linnusealal vall ja maapind alaneb Pühajõe suunas
Mõisahäärberi läänepoolses küljes on mingi varasema kivihoone kinnimüüritud keldriaknad
Vaade edelast mõisahäärberi kinnimüüritud keldriakendele. Vanad aknakohad ei sobitu kokku hilisema häärberi väliskujundusega
Linnuseala ümbritsesid tõenäoliselt põhjast ja idast vallikraavid ja neisse ülespaisutatud tiigid. Vaade üle põhjapoolse vallikraavijäänuki loodesse
Põhjakülje vallikraavi poolitab hilisemal ajal jalakäijate jaoks rajatud teetamm
Vaade värava servjoonvõlvidega kangialusele. Ka seal võib mõni ehitusdetail pärineda mõisahäärberieelsest ajast
Vaade linnuseala vallile põhjast. Vasakul on võimalik kunagise vallikraavi asukoht
Vaade põhjapoolse vallikraavi idaotsale või linnuseala kirdenurgale