Sotii
Sotii (prantsuse keeles sotie või sottie sõnast sot 'narr', 'loll') oli "narrimäng", ühevaatuseline koomiline näidend 15. ja 16. sajandi Prantsusmaa teatris[1]. Lavastuses esinesid tegelastena narrid, kes vaatlesid ja vahetasid mõtteid kaasaegse elu nähtuste ja isikute kohta – see andis sotiile satiirilise ja kohati teravalt ühiskonnakriitilise iseloomu[2].
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Narrid kandsid lavastustes traditsioonilisi lühikesi kuubesid, sukki, kellukesi või kuljuseid ja iseloomulikku narrimütsi; nad pikkisid lisaks dialoogidele, mis kindlasti olid osalt kohapeal improviseeritud, oma etteastetesse akrobaatilisi trikke ja burleskset huumorit. Algkujul oli sotii müsteeriumide ja moraliteede sissejuhatav osa rahva tähelepanu tõmbamiseks või siis osa karnevalipidustustest, milles loodi ümberpööratud maailm ja narre esitleti seal kui kõrgeima tarkuse allikat. Hiljem arenes sotii sõltumatuks žanriks ja sotiisid kirjutasid haritlased, nagu Clercs de la Basoche'i, ühe juristide ühingu kleerikud, või ühingusse Enfants sans Souci koondunud rühm aadlikke.
Tuntuim sotiisid kirjutanud kirjanik oli Pierre Gringoire, ja kõige tuntum tema sotiidest on 1511. aastal etendatud "Jeu du prince des sots" ("Mäng narride vürstist"). Selles lavastuses kujutab Mère Sotte'i ehk Narride Ema tegelaskuju paavste või kirikut laiemalt ja sedasorti satiiri tolereeris ka Prantsusmaa kuningas. 16. sajandi jooksul sattus sotiide mängimine põlu alla ja hääbus.[3]
Uuemal ajal[muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandi kirjanik André Gide on sotiiks nimetanud oma 1914. aasta romaani "Vatikani keldrid" ("Les caves du Vatican"). Kirjanik juhib sellega tähelepanu romaani satiirilisele suunitlusele ja seostab teksti hiliskeskaegse teatrižanriga, milles õpetlik segunes farsiga ja religioosseid teemasid peegeldati segadust tekitavasse ilmaellu[4].