Mine sisu juurde

Soo-nõianõges

Allikas: Vikipeedia
Soo-nõianõges

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Huulõielised Lamiaceae
Perekond Nõianõges Stachys
Liik Soo-nõianõges
Binaarne nimetus
Stachys palustris
L.

Soo-nõianõges (Stachys palustris) on huulõieliste sugukonda nõianõgese perekonda kuuluv taimeliik.

Soo-nõianõges kasvab kogu Euroopas ja Türgis ning Iraani, Siberi ja Hiina mõõduka kliimaga aladel.

Eestis on soo-nõianõges tavaline.[1][2]

Soo-nõianõgest võib leida veekogude kallastelt ja märgadelt niitudelt.

Soo-nõianõgese vars on püstine[2]. Taime maapealse varre kõrgus on 30–120 cm[1][2]. Vars on neljakandiline, kare ja tihedalt kaetud lühikeste allapoole suunatud karvakestega.

Lehed on süstjad, lühikese rootsuga või päris rootsuta[2]. Alumised lehed on 8–12 cm pikad ja 1½–3½ cm laiad.

Taim õitseb juunist juulini (harva ka juulist augustini)[1]. Teistel andmetel kohtab taime juunist septembrini[2]. Õisik on lillakaspunane, õied on 1–1½ cm pikad[2]. Õisikuks on tähk. Iga männas koosneb 6–10 õiest. Kandelehed on lineaalsed ja sama pikad kui õieraod või pikemadki. Õietupp on selgelt kahehõlmaline. Õiekroon on õietupest poole suurem.

Vili valmib augustis-septembris. Viljaks on tumepruun ovaalne paljas pähklike.

Tähtsus ja kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Soo-nõianõgese maapealne osa sisaldab betaiini ehk trimetüülglütsiini, parkaineid, orgaanilisi happeid, eeterlikke õlisid ja 0,132% askorbiinhapet. Seemned sisaldavad 38–44% taimerasva.

Taime maapealsest osast saab valmistada kangaste jaks rohelist värvi, aga taimeõlist saab kvalitseetset värnitsat.

Kuigi mõnel pool on taime juuremügaraid söödud aedviljana, on parem seda mitte teha, sest taim sisaldab mürgiseid aineid.

Soo-nõianõges on hea meetaim. Ta võib anda mett 203 kg/ha. Ta eritab hästi nektarit isegi vihmase ilmaga. 100 taime eritavad 70 mg õietolmu. Mesi on väga magus: suhkrud moodustavad sellest 50–66%.

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 238
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Soo-nõianõges Elurkkuse saidil. Vaadatud 21. augustil 2024

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]