Sieena

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sjeena)
Monteriggioni Siena lähedal. Kollane pinnas sisaldab raudoksiidirikast mineraali limoniiti, mis on sieena üks allikaid.
Limoniit
Paremal on naturaalne, vasakul põletatud sieena

Sieena[1], itaalia keeles terra di Siena ('Siena muld'), varem ka sjeena[2], on looduslik anorgaaniline värvipigment, värvuselt tumekollane: kollasest ookrist tumedam ja esineb mitmes varjundis[3].

Värvainete indeksis on naturaalse sieena tähised PY43 (Pigment Yellow 43) ja 77492.

Saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sieenat valmistatakse savikiltadest, mille vanimad ja parima kvaliteediga pigmenti andvad leiukohad asuvad Toscana maakonnas.

Naturaalne ja põletatud sieena võeti pigmentidena kasutusele umbes 18. sajandi keskpaigas, kui avastati pigmendi tegemiseks sobiva materjali varud Siena lähedal Itaalias[4].

Koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Peamine värvust andev komponent sieenas on raudoksiid. Pigment sisaldab umbes 50% raudoksiidi ja ülejäänud osas varieeruvas koguses muid ühendeid, savi- ja kvartsiosakesi. Keemiliselt koostiselt pole ta eristatav ookrist, erinevus on vaid värvuses.[5][6]

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Pigment on hea katvusega, valguskindel ja keemiliselt stabiilne nagu kõik ookrid. Sarnaselt teiste raudoksiididega pole pigment vastupidav hapetele. Sobib kõigi sideainetega. Teiste värvidega segamisel on sieena eriti erksa ja elava värvijõuga, andes ilusaid küpseid toone. Õlimaalis nõuab sieena suurt õlikogust sideaineks ja kuivab halvasti[7].

Sieena kuumutamisel ja kaltsineerimisel saadakse punakaspruuni värvusega pigment, mis on tuntud põletatud sieena nime all[8].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=sjeena&F=M&C06=et
  2. Joonistamise ja maalimise õpik. ENSV Kunst, Tallinn 1963
  3. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
  4. https://colourlex.com/project/raw-sienna/
  5. https://colourlex.com/project/raw-sienna/
  6. https://www.heamajapood.ee/et/a/naturaalne-sienna
  7. Joonistamise ja maalimise õpik. ENSV Kunst, Tallinn 1963
  8. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]