Simon Boccanegra

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Simon Boccanegra" on Giuseppe Verdi ooper proloogi ja kolme vaatusega Francesco Maria Piave libretole Giuseppe Montanelli täiendustega Antonio García Gutiérrezi draama "Simón Boccanegra" (1843) järgi. Esmaettekanne toimus 12. märtsil 1857 Veneetsia Teatro La Fenices. Ümber­töötatud variant Arrigo Boito tekstitöötlusega esietendus 24. märtsil 1881 Milano La Scalas.

Saamislugu ja käekäik[muuda | muuda lähteteksti]

Veneetsia teater tellis Verdilt uue ooperi 1856. aasta varakevadel. Verdi koostas esialgu ise proosastsenaariumi, mille alusel Piave kirjutas libreto. Partituur valmis 1856. aasta lõpuks.  Lauljad olid maestro enda valitud. Esietendus oli vaid mõõdukalt edukas. Libreto sai süžee keerukuse tõttu tugeva kriitika osaliseks. Pärast esiettekannet võeti Verdi uus ooper mängukavva Reggio Emilias, Napolis, Firenzes ja Milanos. Milano La Scala 1859. aasta lavastus kukkus totaalselt läbi. Seejärel kadus Itaalia teatrite huvi ooperi vastu. Väljaspool Itaaliat oli „Simon Boccanegra” ettekandmisel Maltal (1860), Madridis (1861), Lissabonis (1861), Buenos Aireses (1862), Montevideos (1862) ja Korful (1870). Kuid siis oli ka rahvusvaheline huvi ooperi vastu kadunud.

1880. aastal veenis kirjastaja Ricordi heliloojat teksti muutma ja soovitas kasutada Arrigo Boito abi. Eakas Verdi oli esialgu vastu, kuid võttis siiski juulis 1880 ette uue redaktsiooni koostamise. Boito muutis tugevasti staatilist ja udusevõitu algteks­ti, kuid seegi tundus maestrole „liiga kurb”. Võttis lõpuks teksti kohendamise ise käsile. Muusikalises plaanis tegi Verdi mitmeid ümberkorraldusi ja lisas uusi stseene, millest tähelepanuväärsem oli hiljem populaarseks saanud nõukoja stseen. Ümber­töötatud variant oli tunduvalt edukam kui algversioon. Esitati kohe ka Viinis (1882) ja Pariisis (1883). Kuna tegemist on maestro ühe sünge­ma ja muusikaliselt tumedatoonilisema ooperiga, siis oli teos oli ikkagi ligi sajandi  üksikute eranditega praktiliselt laiema tähelepanu alt väljas. Tänapäeval on aga muutunud väga populaarseks. Ümbertöötatud variant leiab suhteliselt sagedast lavastamist, kuid peamiselt maailma juhtivates ooperimajades. „Simon Boccanegrat” kantakse ette ka kontsertversioonis.

Eestis on selle ooperi ümbertöötatud varianti kandnud kontsertvariandis ette Vanemuine 1998. aastal.

Rollide esmaesitajad algvariandis[muuda | muuda lähteteksti]

  • Leone Giraldoni (Simon Boccanegra)
  • Luigia Bendazzi (Maria Boccanegra)
  • Carlo Negrini (Gabriele Adorno)
  • Giuseppe Echeverria (Jacopo Fiesco)
  • Andrea Bellini (Pietro)
  • Giacomo Vercellini (Paolo Albiani))

Rollide esmaesitajad ümbertöötatud variandis[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anna d’Angeri (Maria Boccanegra)
  • Fran­ces­co Tamagno (Gabriele Adorno)
  • Victor Maurel (Simon Bocca­negra)
  • Édouard de Reszke (Jacopo Fiesco)
  • Federico Salvati (Paolo Albiani)

Dirigeeris Franco Faccio

Peamised osad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Simon Boccanegra (bariton)
  • Jacopo Fiesco (bass)
  • Paolo Albiani (bariton)
  • Pietro (bariton)
  • Maria Boccanegra / Amelia Grimaldi (sopran)
  • Gabriele Adorno (tenor)

Faabula ümbertöötatud variandi järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Tege­vus toimub 1339 ja 1363 Genovas. Kaks Genova poliitilist liidrit, kullassepp Paolo Albiani ja rahvajuht Pietro, arutavad, keda võiks valida doodžiks. Jõutakse kiiresti kokkuleppele, et selleks peaks olema Genova vabariigi teenistuses olev populaarne ja rahva seas austatud korsaar Simon Boccanegra. Boccanegra pole doodži ametist eriti huvitatud. Tal on salajane armusuhe patriitside liidri, Genova aadliku Jacobo Fiesco tütre Mariaga. Fiesco on nende abielu vastu. Boccanegra mõistab, et kui ta saab doodžiks, pole Fiescol enam põhjust olla nende abielu vastu. Paolo ja Pietro ässitavad rahva Fiesco vastu, kes on Boccanegra konkurent doodži kohale. Boccanegra valitakse doodžiks. Tal on Mariaga tütar, kes kan­nab samuti nime Maria.

Möödunud on 25 aastat. Boccanegra on ikka veel doodž. Tema ammu kaduma läinud tütar elab nüüd oma vanaisa, Boccanegra põlisvaenlase Fiesco (kes oma mineviku varjamiseks on nüüd tuntud kui Andrea) majas ja kannab nime Amelia. Amelia armastab doodžile vaenulikku patriitsi Gabriele Adornot, kuid pole heaks kiitnud mehe poolt punutavat vandenõud Boccanegra vastu. Boccanegra tahab esialgu vahendada Ameliat Paolole, kes on nüüd doodži peamine nõuandja, naiseks, kuid saades teda, et tegemist on ta kadunud tütrega, loobub sellest kavatsusest. Ameliast ilma jäänud Paolo Albia­ni organi­seerib alatult doodživastase vandenõu. Boccanegra üritab doodžide nõukogu istungil vaenutsevaid pooli lepitada ja rahu kehtestada, kuid rahvas on saanud vandenõulastelt teada katsest röövida Amelia ja nõuab Boccanegrale surma. Fiesco ja Gabriele tuuakse nõukogu saali, kus nad paljastavad Paolo intriigid. Paolo sunnitakse end süüdi tunnistama, kuid ta vannub Boccanegrale kättemaksu.

Paolo räägib Gabrielele, et Boccanegra on teinud Amelia oma armukeseks, mis kutsub Gabrieles esile vastupandamatu soovi doodž tappa. Igaks juhuks paneb Paolo Boccanegra jaoks valmis mürgikarika, mille too pahaaimamatult tühjendab. Sel ajal kui ta hakkab teadvust kaotama, üritab Gabriele Boccanegrat noahoobiga tappa. Amelial õnnes­tub isa päästa. Ta räägib Gabrielele, et tegemist on tema isaga. Gabriele astub mässajate vastu välja ning saavutab võidu. Paolo võetakse vahi alla ja mõistetakse surma poomise läbi. Ta räägib Fiescole, et on mürgitanud Boccanegra. Amelia ja Gabriele laulatatakse. Boccanegra on suremas. Enne surma lepib ta oma põlisvaenlase Fiescoga, õnnistab oma tütre abielu Gabrielega ja nimetab noormehe enda asemel doodžiks.

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

  • Paolo aaria kooriga „L’altra magion vedete?”;
  • Fiesco aaria „Il lacerato spirito” ja aaria kooriga „A te l’estremo addio”;
  • Amelia aaria „Come in quest’ora bruna”;
  • Gabriele, Boccanegra ja Amelia tertsett kooriga „Perdon, Amelia ... Indomito”:
  • Gabriele serenaad „Cielo di stelle orbato”;
  • Amelia ja Boccanegra duett „Orfanella il tetton umile”;
  • Boccanegra aaria ja ansambel „Plebe! Patrizi!”;
  • Adorno aaria „Sento avvampar nell'anima”;
  • Fiesco ja Boccanegra duett „Piango, perché mi parla”;
  • ansambel „Gran Dio, li benedici”.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Osborne, Charles, The Complete Opera of Verdi, New York, 1993;
  • Made, Tiit, Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012.