Sibulakasvatus

Sibulakasvatuse all peetakse silmas põllumajanduses ja väikekasvatajate aiamaadel sesoonselt läbiviidavaid agrotehnilisi võtteid ja selleks vajalike põllumajandusseadmete (olemasolul) ja -hoonete ning tööjõu ja vajaliku oskusteabe kogumit ja rakendamist, mille eesmärgiks on hariliku sibula kui köögiviljana kasvatatava kultuurtaime paljundamisele ja viljakusele kaasa aitamine nii sibulapõlluks töödeldud mullapinnal, kasvuhoonetes, kui kodusel aiamaal ning tema saaduste paljudele inimestele kättesaadavaks tegemine.

Sibulat on kultiveeritud rohkem kui 5000 aastat.

Osadest seemnesortidest saadakse sobivate kliima- ja kasvutingimuste korral söögisibul, teistest esimese aasta sügise hakul aga tippsibul (nii sordiaretuse kui põllumajanduse tarbeks).

Paljundusmaterjaliks sibulakasvatuses on kas sibulaseemned, sibulaistikud või tippsibulad.

Aastane sibulasaak maailmas on ligi 45 miljonit tonni, see tõstab sibula tomati kõrval majanduslikult üsna tähtsaks köögiviljakultuuriks.

2009. aastal toodeti maailmas 72,31 miljonit tonni sibulaid ning sibulakasvatuse alla jäävate põldude kogupindala oli 3,69 miljonit hektarit. Viimase 40 aastaga on toodangu maht tõusnud natuke üle nelja korra.

Suurimad tootjad 2008. aastal^[1]
Riik	Toodang, tonnides	Osakaal, %
Hiina	20 817 295	28,8
India	13 565 000	18,7
USA	3 407 370	4,7
Pakistan	2 015 200	2,8
Türgi	2 007 120	2,8
Iraan	1 849 275	2,6
Egiptus	1 728 417	2,4
Venemaa	1 712 500	2,4
Brasiilia	1 367 066	1,9
Jaapan	1 271 000	1,8
Maailm kokku	72 348 213	100