Sergios I

Sergios I (suri 9. detsembril 638 Konstantinoopolis) oli Konstantinoopoli patriarh 610. aastast kuni surmani 638. Paindliku poliitikuna oli ta Bütsantsi keisri Herakleios I põhiline nõuandja suurema osa tema valitsemisajast. Ta oli üks jõulisemaid ja sõltumatumaid Konstantinoopoli patriarhe. Temalt pärinevad kristoloogiliste lahkarvamuste lahendamiseks mõeldud monoenergism ja monoteletism, mis hiljem kuulutati hereesiateks.

Ta oli süürlane ja sai hea hariduse. On oletatud, et tema vanemad olid monofüsiidid (jakobiidid) ning Sergios pöördus ortodoksiasse.

Temast sai Hagia Sophia diakon ja vaeste eest hoolitseja (πτωχοκόμος) Phrixose ja Phialose sadamas.

Sergios valiti patriarhiks noorena 10. aprillil 610 patriarh Thomas I järglasena keiser Phokas I valitsemisajal pool aastat enne keisri kukutamist Herakleios I poolt.

Sykeoni püha Theodorose eluloos öeldakse, et kohe pärast patriarhiks pühitsemist külastas Sergios Theodorost, kes viibis parajasti Konstantinoopolis, ning too tõotas talle pikka õnnistusrikast ametiaega.

3. oktoobril 610 kuulutas Herakleios Sergiose patriarhiks. 5. oktoobril 610 kroonis ta Suures palees Püha Stephanuse kabelis, naites ta samal jumalateenistusel tema pruudi Fabiaga, kes sai uueks nimeks Eudokia, ning kroonis ka Eudokia.

Herakleiose ja Sergiose vahel sugenes kiiresti haruldaselt usalduslik vahekord.

Pärast Eudokia surma 13. augustil 612 abiellus Herakleios Martinaga, kes oli tema õe Maria ja kellegi Martinuse tütar. Patriarh Sergios kroonis Martina, kuid püüdis keisrit igati veenda Martinat hülgama, sest seda abielu peeti intsestuaalseks ja see tekitas rahva meelepaha. Patriarh Nikephorose sõnul vastas Herakleios nii: "Sa oled juba täitnud oma kohuse preestri ja sõbrana. Ülejäänu eest langeb vastutus minule."

Sergios veenis ümber keisri, kes kavatses pealinna Konstantinoopolist ära viia.

Tegevus sõja ajal Pärsiaga[muuda | muuda lähteteksti]

Herakleios I valitsemisajal Pärsia ning tekkis oht, et Konstantinoopol vallutatakse. Sergios andis Herakleiosele sõjakäikudeks 622–628 täieliku moraalse toetuse ning annetas selleks kiriku varasid. Sellal kui keiser oli sõjas, valitses Sergios riiki ja õhutas rahvast oma kodumaad kaitsma.

Pärsia liitlased avaarid piirasid juulis 626 Konstantinoopoli ümber. Väheste sõduritega linna jäänud Sergios pidi korraldama linna kaitset. Tal õnnestus üllatada maabuvaid piirajaid ja nad tagasi lüüa. Võit 10. augustil 626 pani pärslased Konstantinoopolist põgenema ning tähistas avaaride languse algust.

Bütsantsi allikate järgi puhkes sellal, kui Sergios pidas ekteeniat Hodegetriale, merel torm, mis sundis avaarid Konstantinoopoli vallutamisest loobuma. Seda peetakse Jumalasünnitaja imeliseks sekkumiseks.

Tolle lahinguga seostatakse ka tänuhümni (akatisti) Theotokosele, mis omistatakse Sergiosele.

Monoenergism ja monoteletism[muuda | muuda lähteteksti]

7. sajandi esimesel poolel tegi Pärsia vallutusi keisririigile kuuluvates Egiptuses ja Süürias ning keiser Herakleios hakkas otsima lepitust ortodokssete düofüsitismi pooldajate ning monofüsiitide vahel. Tähtis oli mitte anda vaenlastele võimalust kasutada ära riigisisest usulist lõhet.

Sergios püüdis taastada riigi usulist ühtsust. Ta püüdis veenis monofüsiite vastu võtma ortodoksset düofüsitismi. Monofüsiidid ei soostunud aga aktsepteerima Kristuse inimlikkust.

Herakleios tegi Sergiosele ülesandeks leida vormel, millega mõlemad pooled nõustuksid. Ortodoksse, Chalkedoni kirikukogul vastuvõetud kristoloogilise õpetuse ja monofüsitismi lepitamiseks töötas ta välja kõigepealt monoenergismi, millega Herakleios umbes 633 ning käskis seda kogu riigis levitada. Monoenergismi pinnal sõlmiti umbes 633 taasühinemisleping Aleksandria patriarhi Kyrosega. Paavst Honorius I sallis esialgu monoenergismi, vastates Sergiosele, et mõistete tähendus vajab täpsustamist. Ent Jeruusalemma patriarh Sophronios seisis monoenergismile kindlalt vastu.

Et monoenergism ei leidnud üldist tunnustust, töötas ta 638 monoteletismi, mis on esitatud Herakleios I ediktis "Ekthesis", mille koostajaks Sergiost peetakse.

Sergios suri peagi pärast "Ekthesise" väljaandmist.

Nii ortodoksia pooldajad kui ka monofüsiidid lükkasid monoteletismi tagasi ning Lateraani kohalikul kirikukogul 649 mõisteti see õpetus hukka.

III Konstantinoopoli kirikukogul mõisteti nii monoenergism kui ka monoteletism nii ida- kui ka läänekiriku poolt hereesiana hukka ning tauniti nii Sergiost kui ka Herakleiost postuumselt ketseritena.