Seaduselünk
Seaduselünk ehk lünk on olukord, kus elulistele asjaoludele vastavaid abstraktseid faktilisi koosseise ei ole seadustes kirjas. Seega ei saa norme kindla juhtumi jaoks kohaldada.[1]
Seaduselünka tuleb eristada õiguslüngast. Õiguslünga puhul pole mingi valdkond üldse reguleeritud, kuna seadusandja on sellest teadlikult loobunud. Näiteks ei ole reguleeritud inimeste mõtte- ja tundemaailm, kuna sellesse ei tohi õigus sekkuda. Selliseid lünkasid ei tohi õiguse kohaldaja ka täitma hakata, kuna vastasel juhul väljuks ta õiguse raamidest.[2]
Lünkasid esineb kõikides õiguskordades, sest elus tekib väga palju erinevaid olukordi, mida ei ole võimalik ette näha ega normidega reguleerida. Eesti õiguses on võrreldes mitmete teiste riikide õigusega palju rohkem lünkasid, kuna Eesti õiguskord on alles küllaltki noor.[1]
Seaduselünkade liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Seaduselünkasid saab liigitada mitmel viisil.
Üheks jaotuse liigiks on jaotus varjatud ja ilmseteks lünkadeks. Varjatud lüngaga on tegu siis, kui seaduses on reegel kindla kaasuse lahendamiseks, aga see ei lähe kokku seaduse eesmärgiga. See tähendab, et lünk seisneb mingi piirangu või erandi puudumises. Ilmsed on lüngad, kui seadus ei sisalda reegleid teatud liiki kaasuste lahendamiseks, aga seaduse eesmärki arvestades peaks selline norm olemas olema.[3]
Teise liigituse kohaselt eristatakse ehtsaid, näivaid ja väärtuslünkasid. Ehtsad lüngad tekivad eelkõige elu kiirest muutusest. Need on olukorrad, mis peaksid olema seadusega reguleeritud, aga reaalsuses ei ole. Näiva lüngaga on tegu siis, kui seadusandja pole kavatsenudki teatud olukorda seadusega reguleerida. Selliseid lünki ei pea ka täitma ega ületama. Väärtuslünkasid on seadusandja püüdnud ära hoida, aga need tekivad, kui õiguse kohaldajal on raske mõista, millistele tunnustele peab eluline situatsioon vastama, et see omandaks õigusliku tähenduse. Samuti tekivad sellised lüngad siis, kui seaduses on mõni mõiste ebatäpne või ebamäärane.[4]
Seaduselünkade täitmine[muuda | muuda lähteteksti]
Kõigepealt proovitakse seaduselünkasid täita tõlgendamise abil. Kui see ei õnnestu, siis tavaliselt kasutatakse analoogiat. See tähendab, et lünga täitmisel kohaldatakse ühte või mitut sarnase sisuga õigusnormi ja selle tagajärgesid. Analoogia jaguneb seaduse ja õiguse analoogiaks.[5]
- Seaduse analoogia ehk ka üksikanaloogia korral võetakse lünga täitmisel aluseks üks sarnane õigusnorm. Üksikanaloogia kohaldamisel peavad otsuse tegemiseks vajalikud eeldused olema sarnased ja leiduvad erinevused ei tohi olla olulise tähendusega.
- Õiguse analoogia puhul ei lähtuta ainult ühest õigusnormist, vaid kasutatakse paljusid õigusnorme, mis põhinevad samadel alustel.
Kui tõlgendamise ega analoogia abil lünka täita ei õnnestu, on kohtunik õigustatud ja kohustatud „õigust looma“. Selle tagajärjel ei teki kõikidele täitmiseks kohustuslik õigus, vaid kohtunik otsustab, mis on konkreetses üksikjuhtumis õigem. Samas ei tohi kohtunik minna vastuollu õiguse üldiste põhimõtetega.[6]
Seaduselünkade eripära karistusõiguses[muuda | muuda lähteteksti]
Karistusõiguses tuleb lünkade täitmisel tähelepanelikum olla, kuna karistusseadustiku alusel on analoogia kasutamine üldjuhul keelatud.[7]
Karistusõiguses jagunevad seaduselüngad regulatsiooni- ja karistatavuslünkadeks.[8]
- Regulatsioonilünga puhul on seadusandja jätnud loomata normi, mis on vajalik mõne karistusõigusliku juhtumi lahendamiseks.
- Karistatavuslünk on lünk, mis seisneb mingi konkreetse teo mittekaristatavuses. See tähendab, et seadusandja on lünga teadlikult tekitanud ja sellise lünga täitmine on keelatud, kuna kujutab endast lubamatut analoogiat.
Analoogia on lubatud näiteks juhtudel, kui seaduse norm sisaldab sõna „muu“. Sellist loetelu võib seaduse kohaldaja täiendada. Samuti võib analoogiat kasutada, kui see on süüdistatavale soodne.[9]
Karistusõiguses tuleb kasutada pöörd-, rõhutamis- ja absurdiotsust.[10]
- Pöörd- ehk vastandamisotsus välistab analoogia. Sellisel juhul on seadusandja eesmärk olnud lahendada ainult konkreetne seaduses sõnastatud juhtum ja seda ei saa laiendada. Tihti annab vastandamisotsusest märku sõna „ainult“. Näiteks karistusseadustiku §-i 116 kohaselt kohaldub lapsetapmise korral kergem karistus ainult lapse emale, sama sätet ei saa kohaldada isale ega kellelegi teisele.
- Rõhutamisotsuse korral kehtib põhimõte, et kui midagi ühel juhul kehtib, kehtib see mingil teisel juhul seda enam. Rõhutamisotsus võib olla enamalt vähemale või vähemalt enamale. Näiteks kui karistatav on ühe inimese poolt kuriteo täideviimine, siis seda enam grupi poolt.
- Absurdiotsusega on tegu siis, kui asjade loomulikku seisu arvestades ei saa järeldus kuidagi võimalik olla.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Raul Narits (2007). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura. Lk 161.
- ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 94.
- ↑ Marju Luts. Lünga vastu tõlgendamise või analoogiaga? Juridica 1996, nr 7. Lk 349.
- ↑ Raul Narits (2007). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura. Lk 162.
- ↑ Raul Narits (2007). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura. Lk 163.
- ↑ Raul Narits (2007). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn.: Juura. Lk 164.
- ↑ Karistusseadustik. – Riigi Teataja, RT I, 06.08.2022, 26, § 2 lg 4.
- ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 93.
- ↑ Jaan Sootak. Analoogia karistusõiguses – mitte ainult keelatud. Juridica 2021, nr 5. Lk 344–355.
- ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 94–98.