Savakod
Savakod (soome mitmus savakot, ainsus savakko) on ajalooline soome hõim Karjalas Karjala kannasel ning üks kahest ajaloolisest ingerisoome hõimust Ingerimaal. Nende kõrval võis nii Karjalas kui ka Ingerimaal eristada teist etnilist soome hõimu, milleks olid äyrämöised. Kui äyrämöised olid Karjala kannase läänepoolsete alade, eelkõige Äyräpää maakonna põliselanikud, siis savakod, kelle asuala hõlmas alasid peamiselt Karjala kannase idaosas ja Viiburi lääni lääneosas olid uusasukad. Hõimu nimetus tuleneb nende algsest asualast Soome Savo piirkonnast, kuigi tegelikult võidi savakoteks kutsuda ka mujalt Soomest sisserännanuid[1]. Savakod ise, nagu ka äyrämöised, nimetasid ennast reeglina soomlasteks (suomalaiset), oma keelt soome keeleks või selle murdeks[2].
Ingerimaale hakkasid savakod rändama pärast piirkonna minekut Rootsi võimu alla 17. sajandi alguses. Samal ajal asus Ingerimaale ümber ka hulgaliselt Karjala kannase lääneosast Äyräpäält pärit äyrämöiseid.
1848. aastal loendas vene etnograaf Peter von Köppen Ingerimaal kokku 29 242 äyrämöist ja 43 080 savakot. Savakote põhiliseks asualaks Ingeris olid Valkeasaari, Rääpyvä, Keltto, aga ka Markkova, Järvisaari, Venjoki, Koprina, Spankkova, Kupanitsa, Moloskovitsa ja Novasolkka kihelkonnad, kus nad moodustasid enamuse rahvastikust. Samuti leidus savakoid Tuutari, Hietamäki, Skuoritsa, Serepetta, Kolppana, Koprina ja Inkere kihelkonnas, kus oli nii eraldi äyrämöiste ja savakote külasid kui ka segakülasid.[2]
Nii Karjalas kui ka Ingerimaal moodustasid äyrämöised ja savakod pikka aega omaette etnilised grupid, kellel oli oma selgelt eristatav keelemurre, kombestik ja rahvarõivad. Hõimudevahelised abielud praktiliselt puudusid või olid harvaesinevad ning segaabieludes õpetasid ja andsid emad lastele edasi just oma kultuuritavad (eriti äyrämöised, kes olid alalhoidlikumad)[2]. 19. sajandi keskpaigas olid hõimudevahelised kultuurilised erinevused veel selgesti eristatavad, kuid järk-järgult omavaheline läbikäimine tihenes, sh suurenes segaabielude arv, ning 20. sajandi alguseks olid kahe hõimu vahel alles veel vaid keelelised erinevused.
Rahvariided[muuda | muuda lähteteksti]
Savakote naiste rahvariided sarnanesid üldjoontes Soomes kantavate rahvarõivastega. Võrreldes äyrämöiste rõivastega olid savakote rahvariided monotoonsemad ja tagasihoidlikumad. Samal ajal olid savakod riietuselt modernsemad ning enam avatud uutele moevooludele. Savakko naise pluus oli avarate ja pikkade käistega, kuid ilma rekkota nagu äyrämöiste naistel. Käised seoti kinni küünarnukist üla- või veidi allpool, nii et osa käe varrest jäi paljaks. Särgi krae suleti eest nööbi või sõlega. Särk ise oli valgest linasest kangast. Seelik oli tumedast kangast villane. Särgi peal kanti varrukateta vesti – liivi või varrukatega lühikest jakki – tankki. Külmal ajal kanti üleriidena lisaks ka kasukat. Savako naise peakate oli natsi – narmastega müts või lakki – valge paeltega müts.
Meestel, nagu äyrämöistelgi, eraldi traditsioonilised rahvariided puudusid.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Savakot ja äyrämöiset. Inkeriläisten Viesti. No. 7-8, 15.08.1962, lk. 2.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Köppen, Peter v (1867). Erklärender text zu der ethnographishen karte des St. Petersburger gouvernements. St. Petersburg. Lk 44-47.
- ↑ Th. Tallqvist, A. Törneroos. Kertomus Runonkeruu-matkasta Inkerissä, kesällä 1859. Suomi. 1860. Helsingfors. Lk 144.