Venjoki kihelkond

Allikas: Vikipeedia
Venjoki kirik
Venjoki kirik 2019. aastal

Venjoki (vene keeles Славянка, Slavjanka, saksa Slawanka)[1] on endine ajalooline ingerisoome luteriusuline kihelkond Ingerimaal. See oli rahvaarvult Ingerimaa suurim kihelkond. Ajalooliselt kuulus kihelkond Ingerimaa ja seejärel Peterburi kubermangu. Nüüdisajal jääb kunagise kihelkonna territoorium Leningradi oblasti Peterburi linna ja Gattšina rajooni maa-aladele, hõlmates ka mitut suuremat linna ja linnalist asulat, nagu Puškin, Pavlovsk, Aleksandrovskaja, Pulkovo, Slavjanka ja Ust-Slavjanka.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Venjoki kihelkond asutati 1641. aastal. Rootsi ajal kuulusid abikogudusena selle juurde ka Liissilä ja Inkere kabelikogudused. 1803. aastal valmis koguduse jaoks Popova külla uus, soome arhitekti Juhana Saloneni projekti järgi ehitatud nn topeltristi põhikujuga (soome keeles kaksoisristikirkko) puukirik. 1883. aastal hakati vana puukiriku asemele ehitama uut, gooti stiilis kivikirikut, mis õnnistati sisse 1885. aasta 1. novembril Püha Maarja Magdaleena kirikuks. Kiriku arhitektiks oli venelane Aleksander Vidov ning kirik mahutas 1100 istekohta. 1890-ndatel töötas koguduse juures pühapäevakool.[2]

1937. aasta 1. septembril arreteeriti koguduse tollane õpetaja Pekka Braks süüdistatuna spionaažis ning hukati 15. novembril. Koguduse viimane jumalateenistus toimus 19. septembril, misjärel kirik suleti ning hoone võeti kasutusele klubina. Tänapäeval tegutseb hoones laboratoorium.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Venjoki oli Ingerimaa üks suuremaid ja tihedama asustusega kihelkondi. 1848. aastal elas etnograaf Peter von Köppeni järgi kihelkonnas 8346 ingerisoomlast, kellest suurema osa moodustasid savakod. Ingerisoomlastest enamuse kõrval leidus ka vähemal hulgal venelasi, isureid ja sakslasi.[3]

1865. aastal kuulus kogudusse 8985 inimest, 1917. aastal 12 954 ja 1928. aastal 12 260 inimest.

Teise maailmasõja järel asendati kohalik valdavalt ingerisoomlastest elanikkond venelastega ning pagulusest Soomest koju naasnud ingerisoomlased paigutati ümber teistele Venemaa aladele.

Venjoki külad[muuda | muuda lähteteksti]

Anttila, Glaasova, Haapasaari, Haikkola, Hampaala, Hietakylä, Humalasaari (Hynnisi), Huuhka, Hyvösi, Hällölä, Häyhäsi, Hörkkölä, Jäniskylä, Kaakkala, Kapasi, Kaskisaari, Kekälekylä, Kelola (Jurkina), Kiiskilä, Kivola, Kokkola, Kommola, Koprala, Korhosi, Korkanmäki, Korkeamaa, Kouru (Kotsalainen), Koussula, Kuivila, Latukka, Leppälä, Luukkasi, Lyysmäki, Länkioja, Marinova, Mestilä, Montila, Mosina, Mosinanmylly, Novavesti, Paapala, Pappilanautio, Patamäki, Pieni-Ruussova, Pieni-Saklina (Ahola), Pieni-Selkelevä, Piisinä, Poritsa, Porttila, Poru, Pääsölä, Rahkola, Rajakivi, Repola, Ripsevä, Ropola, Rusinautio (Rusila), Rönölä, Saamosti, Saapru, Saksala, Sintosi, Suosaari, Suuri-Kattilaisi, Suuri-Ruussova, Suuri-Saklina, Suuri-Selkelevä, Särtsä, Tanilova (Hantsula), Tonnila, Torasaari, Tärölä, Uusi-Kattilaisi, Uusikylä, Uusi-Onttola, Vanhala, Vanhamoisio, Vanhamylly, Vanha-Onttola, Vekkilä, Ventola, Verevä, Vähikkälä, Väärälä.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EKI KNAB
  2. "Приход Venjoki / Венйоки, Славянка - inkeri.ru". Vaadatud 30.03.2017.
  3. Köppen, Peter v. (1867). Erklärender text zu der ethnographishen karte des St. Petersburger gouvernements. St. Petersburg.