Sannikovi maa (romaan)
| Sannikovi maa | |
|---|---|
| Originaali pealkiri | Земля Санникова |
| Autor | Vladimir Obrutšev |
| Tõlkija | Leonid Mäting |
| Illustreerija | L. Vladimirski |
| Kaane kujundaja | Evald Okas |
| Toimetaja | H. Rehemaa |
| Päritolumaa |
 Nõukogude Liit |
| Keel | vene |
| Sari | Seiklusjutte maalt ja merelt |
| Žanr | ulme |
| Kirjastaja |
? (originaal) Eesti Riiklik Kirjastus (eesti keeles) |
| Ilmumisaeg |
1926 (originaal) 1956 (eesti keeles) |
"Sannikovi maa" (vene keeles "Земля Санникова") on Vladimir Obrutševi ulmeline romaan hüpoteetilisest Sannikovi maast.
Teosest[muuda | muuda lähteteksti]
"Sannikovi maa" ilmus eesti keeles 1956. aastal sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" 5. raamatuna. Selle tiraaž oli 25 000 eksemplari.
Vladimir Obrutšev töötas 20. sajandi algul geograafilise ekspeditsiooni koosseisus Jakuutia põhjaosas, kus ta kuulis kohalikelt elanikelt salapärasest pehme kliimaga maast, mis asub Põhja-Jäämeres. Seda mõistatuslikku saart olevat kauguses näinud ka mõned polaaruurijad: Jakov Sannikov (1811), Eduard von Toll (1886 ja 1893) ning teised.
Obrutšev kirjutas romaani 1924. aastal ning see ilmus 1926. aastal pealkirjaga "Sannikovi maa ehk Viimased onkiloonid". Lõpliku tõuke kirjutamiseks sai ta tšehhi kirjaniku Karel Hloucha teosest "Nõiutud maa", milles viimane väitis, et soe oaas, kus elavad ka mammutid, asub Gröönimaal. See oli Obrutševi arvates võimatu, kuna sealsed liustikud on pidevas liikumises ookeani poole.[1]
Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Vene geograafiaühingu koosolekul arutatakse ka Sannikovi maad otsinud parun Eduard von Tolli ja ta kaaslaste päästmiseks Uus-Siberi saartele korraldatud ekspeditsiooni käiku. Kuna Kotelnõi ja Bennetti saarelt kadunud maadeuurijaid ei leitud, peetakse neid hukkunuks, mis ühtlasi on tõestuseks, et Sannikovi maad pole olemas. Samal koosolekul võtab sõna üliõpilane Matvei Gorjunov, kes viibis viis aastat selles piirkonnas poliitilise väljasaadetuna ning esitab oma argumendid, tõestamaks, et Sannikovi maa on siiski olemas. Teda toetab akadeemik Šenk, kes teeb talle ka ülesandeks korraldada uus ekspeditsioon. Gorjunov nelja kaaslasega asubki von Tolli otsima, kes tema arvates elab nüüd Sannikovi maal. Kotelnõi saarelt asutakse teele mööda jääd põhja poole ning elanud üle lumetormi, jõuavad rändurid tundmatule saarele, Sannikovi maale.
Romaanis kirjeldatakse põhjalikult saare loodust ja eelajaloolisi loomi: koopakarusid, karvaseid ninasarvikuid, ürgveiseid ja -hobuseid, mammuteid jt. Sannikovi maal elab ka kadunud onkiloonide hõim, kes võtab maadeuurijad sõbralikult vastu. Terav vastasseis tekib ränduritel aga kiviaja inimeste "vampudega". Ekspeditsioon elab saarel pool aastat ning koostab pinnaseproovide ja taimestiku põhjal kollektsiooni, et viia näidised tõestuseks mandrile. Kui vulkaanilisel saarel toimub maavärin, mis sulgeb maa seest soojust välja juhtivad süvikud, näevad onkiloonid saabunud "valgetes meestes" õnnetuste toojaid. Saabuvate kataklüsmide eest õnnestub enamikul ekspeditsiooni liikmetest lõpuks põgeneda tagasi mandrile, kuid üks neist hukkub maavärina ajal ning tema hoida olnud kollektsioon läheb kaduma.
Väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]
- Obrutšev V. Sannikovi maa / Tõlkija: L. Mäting. — Tallinn : Eesti riiklik kirjastus, 1956. — 301 p. — (Seiklusjutte maalt ja merelt).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kузнецов Н. А., В поисках Земли Санникова. Полярные экспедиции Толля и Колчака. — Москва: Paulsen, 2014. — 40 с.