Salongiorkester

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jenö Fescay Salongiorkester, „Geschichten aus dem Wiener Wald“ (Johann Strauss II), umbes 1927

Salongiorkester on varieeruva koosseisuga instrumentaalansambel, millega eelkõige aastatel 1880–1950 esitati meelelahutuseks n-ö salongimuusikat. Salongiorkestri funktsioon pärineb 19. sajandi kodanlikest salongidest ja tantsusaalidest. Salongiorkestrite hiilgeaeg oli 1920. ja 1930. aastatel.

Salongiorkestri repertuaari põhiosa moodustasid ooperi- ja operetimeloodiate, klassikaliste karakterpalade, filmimuusika ja lööklaulude seaded. Terve rida kirjastusi andis teoseid välja nii põhikoosseisule kui ka seades salongiorkestrile.

Salongiorkestrit kasutati eelkõige pidude, tantsuteede ja väiksemate muusikateatrietenduste (sh revüüde) saateansamblina ning n-ö "kuurorkestrina" kuurkontsertidel kuursaalides.

Väikseimaks salongiorkestri koosseisuks on klaveritrio, kuid tavaliselt oli salongiorkestril erinevaid pillirühmi esindav variantne koosseis, millesse kuulus 5–15 muusikut. Ansambli tuuma moodustasid klaver ja keelpillirühm, mida võisid täiendada puupillid, vaskpillid, kitarr ja löökpillid. Varem oli populaarseks salongiorkestri pilliks ka harmoonium. Suurtes salongiorkestrites, mis lähenesid sümfooniaorkestrile või bigbändile, võis olla ka kuni kolm saksofoni.

Salongiorkestri koosseise on nimetatud ka pariisipäraseks (sisaldab kornetit), viinipäraseks (sisaldab flööti) ja berliinipäraseks (sisaldab klarnetit ja trombooni).

Salongiorkestril oli harva dirigent, kes mingit pilli kaasa ei mänginud. Tavaliselt oli teisi instrumente juhtiva n-ö direktsioonihääle funktsioon esimesel viiulil või klaveril. Salongiorkestri eripäraks oli teise viiuli asemel violino obligato kasutamine.

Salongiorkestri muusikud mängisid tihti kordamööda ka erinevaid instrumente. Maailmasõdadevahelisel ajal oli tavaline, et üks mängija võis mängida vaheldumisi näiteks viiulit ja saksofoni või sõjaväeansamblites tavalist kombinatsiooni tšello-tromboon. Tänapäeval kohtab selliseid multiinstrumentaliste harva, kuid suhteliselt levinud on kombinatsioonid laul-klaver (süntesaator), klarnet-saksofon või viiul-vioola.

Salongiorkestrile on kirjutatud ka originaalrepertuaari. Näiteks Kurt Weilli "Kolmekrossiooperit" saadab salongiorkester. Seadeid salongiorkestrile leiab ka Arnold Schönbergi loomingust.