Saksa talurahvasõda

Ülestõusnud talupojad oma puukingalippu kandes ümber sissepiiratud rüütli (1539).

Saksa Talurahvasõda (saksa keeles Deutscher Bauernkrieg) oli Kesk-Euroopa saksakeelseil aladel 1524–1526 toimunud laiaulatuslik rahvaülestõus. Konflikti tippajal, 1525. aasta kevadel ja suvel, osales selles ligikaudu 300 000 talupoega; kaasaegsete hinnangul oli surnud 100 000. Nagu ka eelnenenud Bundschuh-liikumine ja hussiitide sõjad, hõlmas see terve rea niihästi majanduslikke kui ka usulisi ülestõuse, milles osalesid talupojad, linnarahvas ja aadel.

Ülestõusu käigus sattusid talupojad silmitsi mitme põhimõttelise probleemiga. Nende organisatsiooni demokraatlik loomus raskendas sõjalist organiseerumist. Talupoegi häiris ka kahurväe ja ratsaväe puudumine. Paljudel neist puudus sõjaväekogemus ning neil polnud raha, et palgata palgasõdureid. Seevastu olid talupoegade vastastel kogenud väejuhid ja küllalt varandust sõja rahastamiseks. Takistustele vaatamata oli Saksa Talurahvasõda Euroopa suurim ja levinuim rahvaülestõus kuni Prantsuse revolutsioonini 1789. aastal. See haaras kaasa linnarahva, maaelanikud ja aristokraadid; selles kasutati esiletõusva protestantliku reformiliikumise retoorikat, millega talupojad püüdsid oma tegevust põhjendada. Sõda algas ülestõusudega, mis puhkesid tänapäeva Edela-Saksamaal ja Elsassis, levis sealt Kesk- ja Lõuna-Saksamaale ning tänapäeva Austria aladele. Kui ülestõus oli Saksamaal maha surutud, lahvatas see veel lühidalt mitmes Šveitsi kantonis.

Historiograafias pani Saksa Talurahvasõda aluse Friedrich Engelsi ja Karl Marxi ajaloolise materialismi kontseptsioonile. Engels kirjeldas talurahva võitluse nurjumist 1524–1526 oma töös "Talurahvasõda Saksamaal". Engels pidas ebaõnnestumise põhjuseks talupoegadele loomuomast konservatiivsust. Sellest järeldasid Marx ja Engels, et tulevast kommunistlikku revolutsiooni peab juhtima mitte talurahvas, vaid linnaproletariaat. Sellest saati on teised ajaloolased tõlgendanud Saksa Talurahvasõja majanduslikke aspekte teistmoodi. Ühiskonna- ja kultuuriloolased vaidlevad jätkuvalt ülestõusu iseloomu ja põhjuste üle: kas see kerkis esile arenevast religioossest vastasseisust, mis kuhjus Martin Lutheri ümber, püüdis jõukate talupoegadekiht taastada oma kaduvat jõulust ja õigusi, või seisid talupojad vastu moderniseeruva ja tsentraliseeruva poliitilise riigi tekkele.