Süüvõime

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Süüvõime (ingl guilt capacity) on isiku teadlikkus ühiskonnas kehtivatest normidest, tema võime juhtida nende normide kaudu oma käitumist ning saada aru, milles seisneb tema teo õigusvastasus.[1]

Sätestus Eesti karistusseadustikus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õiguskord lubab isikut õigusvastase teo eest karistada vaid siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi siis, kui ta on süüvõimeline ja puuduvad karistusseadustikus nimetatud süüd välistavad asjaolud. Süüvõimel on kaks tunnust: süüdivus ja vanus. Õigusvõimeline juriidiline isik on süüvõimeline.[2]

Süüdivus[muuda | muuda lähteteksti]

Süüdivus on seotud psüühikaga: süüdiv isik on vaimselt terve, ta on võimeline ühiskonnas kehtivatest normidest aru saama ja neile toetudes oma käitumist reguleerima. Kui inimesel selline võime puudub ehk ta ei saa aru teo keelatusest ega ole võimeline sellest arusaamisest motiveerituna muutma oma käitumist, on ta karistusseadustiku § 34 järgi süüdimatu. Inimene võib olla ka piiratult süüdiv, sellel juhul on tema enesekontrolli võime teo ajal oluliselt piiratud. Selline isik saab aru, et tema tegu on õigusvastane, kuid ta ei suuda teost loobuda või oma tegu valitseda.[3] Näiteks on süüdimatu skisofreenik, kes paneb õigusvastase teo toime psühhoosiseisundis, kuid kui tal teo ajal selged psühhoosisümptomid puuduvad, ei vabane ta vastutusest mitte karistusseadustiku § 34, vaid § 35 alusel. Seega, kui inimesel on psüühikahäire, kuid see ei piira tema arusaamis- ja otsustamisvõimet, on ta piiratult süüdiv.[4]

Vanus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis saadakse süüvõimeliseks 14-aastaselt. Kuna süüvõimetut isikut pole võimalik karistada, kasutatakse alla 14-aastase vastu üksnes kasvatuslikke mõjutusvahendeid, näiteks erikooli paigutamist. Kui õigusrikkuja on 14–17-aastane, võtab kohus arvesse tema kõlbelist ja vaimset arengut. Sellest lähtudes kasutatakse alternatiivseid mõjutusvahendeid ka süüvõimeliste alaealiste puhul. Nad vabastatakse karistusest karistusseadustiku § 87 alusel. Võimalik on ka olukord, kus alaealine on vanuse järgi süüvõimeline, kuid tema süü tuleb välistada piiratud süüdivuse või süüdimatuse tõttu.[5]

Juriidilise isiku süüvõime[muuda | muuda lähteteksti]

Juriidilise isiku kohta kehtib süüvõime eriregulatsioon. Kui juriidilise isiku organ või juhttöötaja paneb juriidilise isiku huvides toime süüteo, siis vastutab selle eest juriidiline isik.[6] Juriidilise isiku süüvõime üle otsustades tuleb lähtuda selle õigusvõimelisusest.[7] Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib alates registrisse kandmisest, õigusvõime lõpeb registrist kustutamisega.[8] Avalik-õiguslik juriidiline isik süütegude eest ei vastuta.[9]

Eraõigusliku juriidilise isiku likvideerimise ajal on likvideerijad ja haldur pankrotimenetluses õiguslikult kui juriidilise isiku esindajad. Seega, nende isikute õigusvastane tegu, mis on toime pandud juriidilise isiku kasuks, on omistatav juriidilisele isikule. Sellise teo eest vastutab juriidiline isik. Olukorras, kus füüsiline isik paneb toime õigusvastase teo juriidilise isiku huvides, kuid teo avastamise ajaks on juriidiline isik juba registrist kustutatud, on võimalik üksnes füüsilise isiku vastutusele võtmine. Eelnevale tuginedes on juriidiline isik süüvõimeline ainult siis, kui ta on õigusvõimeline, seega ei omistata füüsilise isiku õigusvastast tegu juriidilisele isikule juhul, kui juriidilist isikut alles luuakse.[10]

Joobeseisund ja süüdivus[muuda | muuda lähteteksti]

Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine (nt eeter) tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mida iseloomustab motivatsiooni- ja otsustusvõime piiratus või häiritus. Süü on olemas sellise joobe korral, mille isik põhjustas tahtlikult või vähemalt ettevaatamatusest, seega ei oma tähtsust joobeaste. Isik teab, et tema tegu on õigusvastane ka siis, kui ta hiljem ei mäleta oma tegu.[11] Süüdimatus esineb meditsiiniliselt tuvastatud patoloogilise joobe ja joomahulluse ehk deliiriumi või muu alkohoolse psühhoosi korral. Narkootikumijoobes isik pole süüdiv vaid siis, kui esineb mingi muu süüdivust välistav asjaolu, näiteks ajutine raske psüühikahäire või nõdrameelsus.[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2015, lk 118.
  2. Karistusseadustik. 6. juuni 2001. – RT I, 19.03.2019, 30.
  3. Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2015, lk 118–123.
  4. Sootak, J. Karistusõigus: üldosa. Tallinn, 2018, lk 378–379.
  5. Sootak, J. Karistusõigus: üldosa. Tallinn, 2018, lk 374.
  6. Karistusseadustik. 6. juuni 2001. - RT I, 19.03.2019, 30.
  7. Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2015, lk 124.
  8. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. 27. märts 2002. – RT I, 06.12.2018, 3.
  9. Karistusseadustik. 6. juuni 2001. – RT I, 19.03.2019, 30.
  10. Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2015, lk 124–126.
  11. Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2015, lk 123–124.
  12. Sootak, J. Karistusõigus: üldosa. Tallinn, 2018, lk 380–381.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]