Süütur

Allikas: Vikipeedia
Luminofoorlambi süütur
Luminofoorlambi süütamise protsess

Süütur ehk starter on seadis, mis koos paispooliga oli kasutusel gaaslahenduse süütamiseks peamiselt torukujulistes luminofoorlampides.

Süüturis paikneb huumlamp koos normaalolekus avatud [[bimetall]kontaktiga, mis ühendatakse lambi hõõgniitide ja lambi voolu piirava paispooli (ballasti) vooluahelasse. Kui lambi toide sisse lülitada, siis rakendub süüturile võrgupinge ja huumlampi läbiva lahendusvoolu toimel bimetallkontakt kuumeneb kiiresti. Peagi paindub kontakti bimetallelektrood teise elektroodi vastu, lühistades huumlambi ja sulgedes luminofoorlambi kütteniitide toiteahela. Lambi kütteniidid kuumenevad, kuid lambi süütamiseks sellest ei piisa. Süüturis huumlahenduse lakkamisel jahtuvad elektroodid paari sekundiga ja lahutuvad, katkestades võrgutoiteahela. Tulemusena tekib paispoolis kõrge, kuni 1000-voldine eneseinduktsiooni pinge impulss, mis kutsubki esile lambi süttimise ja luminofoortorus tekib püsiv lahendus. Pingelangu tõttu paispoolis on pinge süüturil nüüd võrgupingest madalam, mistõttu huumlahendust ei teki ja kontaktid enam ei sulgu.

Lambi toitelülitusse kuuluvad ka kondensaatorid võimsusteguri parandamiseks ja raadiohäirete summutamiseks.

Niisuguse süüturi kasutamisel on stardiaeg pikk ja süütamisel lamp sageli vilgub. Ka põhjustab paispool energiakadu. Seetõttu kasutatakse tänapäeval elektroonilisi liiteseadiseid ehk elektroonilisi ballaste.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]