Sõbrad elus ja surmas
Sõbrad elus ja surmas (ATU 470) on kogu Euroopas ja kohati ka mujal maailmas tuntud muinasjututüüp, mille keskmes on motiiv aja kulgemisest kiiremini teispoolsuses kui maa peal. Lugu käibib kohati ka muistendina või žanride piiril.[1]
Eestis on jututüüpi kuuluvaid lugusid üles kirjutatud 28 korral, tüüp on tuntud kogu Mandri-Eestis, üleskirjutusi ei ole saartelt.[1]
Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis on muinasjutt tuntud harilikult sellisel kujul:
Kaks sõpra (või siis kaks venda või isa ja poeg) lubavad mõlemad teineteise pulma tulla, kuid üks neist sureb. Teine läheb oma pulmapäeval surnuaiale ja kutsub surnud sõbra peole. Surnud sõber tuleb elava pulma ja seal kutsub elava peigmehe omakorda endale teise ilma külla või pulma. Elav sõber kuulab teises ilmas kolme pillilugu (või siis joob kolm tassi teed või mängib surnud sõbraga kaarte), kuid tagasi pöördudes leiab kodupaiga tundmatuseni muutununa ja kohtab seal tuttavate asemel võõraid inimesi. Selgub, et kolmsada aastat tagasi (või kolm inimpõlve tagasi) läks üks peigmees oma pulmast kaduma. Kui teisest ilmast tagasi pöördunud elav sõber seda kuuleb, vajub mees põrmu või laguneb tolmuks.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti muinasjutud. I. Imemuinasjutud. 1. Koostanud ja toimetanud Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009, lk 574–575.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Alena Boganeva, Mare Kõiva. "Sõbrad elus ja surmas" valgevenelaste, venelaste ja eestlaste folklooris. Keel ja Kirjandus 66(4), 2023, lk 403–424. DOI:10.54013/kk784a3
- Mairi Kaasik. A mortal visits the other world – the relativity of time in Estonian fairy tales. – Journal of Ethnology and Folkloristics 7(2) 2013, lk 33–47.