Ryhor Baradulin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ryhor Baradulin

Rõhor Ivanavitš Baradulin (valgevene keeles Рыгор Іванавіч Барадулін; 24. veebruar 1935, Verasovka, Ušatšy rajoon, Valgevene2. märts 2014, Minsk, Valgevene) oli valgevene luuletaja, esseist ja tõlkija.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rõhor oli Ivan ja Kulina Baradulini poeg.[1] Ta lõpetas kooli Ušatšys 1954. aastal ning jätkas õpinguid Valgevene Riiklikus Ülikoolis Minskis, mille lõpetas 1959.

Ta töötas toimetajana ajalehtedes ja ajakirjades, näiteks ajalehes Sovetskaja Belorussija – Belarus Segodnja ning ajakirjades Bjarozka ja Polõmja. Samuti töötas ta kirjastustes Belarus ja Mastatskaja Litaratura. Rõhor Baradulin kuulus Valgevene Kirjanike Liitu ja Valgevene PEN-klubisse, mille president ta oli 1990–1999. Ta oli Valgevene Rahvarinde (Партыя БНФ) liige.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Rõhor Baradulin oli viimane inimene, kes pälvis Valgevene rahvakirjaniku tiitli (1992). Oma luulekogude ja tõlgete eest sai ta ka auhindu. Avaldamist alustas ta 1953. aastal.[2] Tema esimesed luuletused ilmusid ajalehes Tšõrvonaja zmiena. Baradulini esimene luulekogu "Maladzik nad stepam" ilmus 1959. Kokku avaldas Rõhor Baradulin umbes 70 luuleraamatut (sh lasteluule, satiir ja naljaluule), artikleid, esseid ja tõlkeid. 2006. aastal esitati ta luulekogu "Kstõ" eest Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.[3] Tema luuletsükli "Štšõmlivõja Ramansõ" viisistas Mikalai Jatskov.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]