Russki Mir

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Fond Russki Mir (vene keeles "Русский мир" ehk "Vene maailm") on Venemaa presidendi Vladimir Putini ukaasiga 21. juunil 2007 loodud ühiskondlik organisatsioon, mille eesmärgiks on ametlikult "vene keele kui Venemaa rahvusliku pärandi ning vene ja maailma kultuuri olulise aspekti edendamine ning vene keele õppeprogrammide toetamine välismaal."[1] Fond on Venemaa välisministeerimi ning haridus- ja teadusministeeriumi ühisprojekt, mille juhtkonna ja hoolekogu nimetab ametisse Venemaa president. Eelarve tuleb nii Venemaa riigiieelarvest kui ka erasektorist.[2] Suurbritannia juhtiv rahvusvaheliste suhete mõttekoda Kuninglik Rahvusvaheliste Suhete Instituut ehk Chatham House, Ameerika Ühendriikide NATO mõttekoda Atlantic Council ja Eesti kaitsepolitsei on organisatsiooni nimetanud Kremli tööriistaks, millega sekkuda asukohamaade sisepoliitikasse.[3][4][5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Fondi loomise idee kuulub vene politoloogidele Pjotr Šedrovitskile ja Jefim Ostrovskile, kes 1997. aastal avaldasid projekti “Контуры концепции политики Россииской Федераций в СНГ” ("Venemaa Föderatsiooni poliitkontseptsiooni kontuurid SRÜ-s"), milles formuleeritakse esmakordselt "Vene maailma" mõiste, mis nägi ette Venemaa kodanike ja endistes Nõukogude Liidu vabariikides elava venekeelse elanikkonna poliitilist ühendamist.[6] See oli sisuliselt Sergei Karaganovi doktriini edasiarendus. Antud ideed arendasid omakorda edasi Gleb Pavlovski ja Sergei Tšenõšov, kes 1997. aastal asutasid veebiajakirja Russki Žurnal (Русский Журнал 'vene ajakiri'), eesmärgiga mõtestada Venemaa kohta kaasaegses maailmas. 2. märtsil 2000 avaldas Šedrovitski seal artikli "Русский мир и Транснациональное русское" ("Vene maailm ja rahvusvahelised vene omadused"), kus ta käib välja vene keele kui Vene maailma nurgakivi. Ta nõuab, et vene keelt rääkivad inimesed peavad ka mõtlema ja käituma venelikult.[7] Algselt töötati "Vene maailma" kontseptsioon välja paralleelselt, kuid sõltumatult Venemaa ametlikust kaasmaalaste poliitikast. Putini võimule tõustes 2000. aastal tuli "Vene maailma" mõiste Venemaa ametlikku retoorikasse. 2001. aasta oktoobris pidas Venemaa president Putin kõne välismaal elavate kaasmaalaste kongressil: "Mõiste "kaasmaalane" pole kindlasti juriidiline kategooria. [...] Sest algusest peale on kandunud mõiste "vene maailm" kaugele väljapoole Venemaa ja Venemaa geograafilisi piire isegi väljaspool vene etnilisi piire."[8]

Juhtkond[muuda | muuda lähteteksti]

Fondi juhatus koosneb kõrgematest Vene riigitegelastest ja -ametnikest. Juhatuse esimees on Riigiduuma välisasjade komisjoni aseesimees Vjatšeslav Nikonov. Juhatusse kuulub veel tippametnikke Venemaa välisministeeriumist, haridus- ja teadusministeeriumist ning presidendi administratsioonist.[9] Hoolekogu eesotsas oli 2019. aasta novembrini Peterburi Riikliku Ülikooli president (2008–2019) Ljudmila Verbitskaja. Kogusse kuuluvad Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja haridusminister Vladimir Medinski, Ülevenemaalise Tele- ja Raadiokompanii peadirektor Oleg Dobrodejev, Venemaa riikliku uudisteagentuuri ITAR-TASS peadirektor Vitali Ignatjenko, föderaalagentuuri Rossotrudnitšestvo direktor Konstantin Kossatšov, Ameerika Ühendriikides musta nimekirja kantud Venemaa raudtee endine president Vladimir Jakunin, Pariisis asuva Venemaa mõttekoja Demokraatia ja Koostöö Instituudi direktor Natalija Narotšnitskaja. Ermitaaži direktor Mihhail Piotrovski, Venemaa presidendi abi, Ameerika Ühendriikides musta nimekirja kantud Andrei Fursenko, Peterburi Riikliku Ülikooli ekspertkeskuse direktor Aleksander Gogoglevski, Riigiduuma UNESCO komisjoni aseesimees Aleksandr Dzasohhov, Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna esimees Volokalamski metropoliit Hilarion (Alfejev), Puškini nimelise Riikliku Vene Keele Instituudi direktor Vitali Kostomarov, Venemaa presidendi erisaadik kaubandus- ja majandussidemetes Ukrainaga Dmitri Livanov.[10]

Vene keskused[muuda | muuda lähteteksti]

Fond juhib sadu Vene keskusi (vene keeles "Русский центр") maailmas. Eestis on nende esinduseks Tallinnas asuv Puškini Instituut.[11] Nende endi sõnul on "vene keskused loodud selleks, et populariseerida vene keelt ja kultuuri kui maailma tsivilisatsiooni olulist elementi, toetada vene keele õppimise programme välismaal, arendada kultuuridevahelist dialoogi ja tugevdada rahvaste vastastikust mõistmist. Vene keskused on loodud kajastama vene maailma mitmekesisust, mida ühendab nende seotus Venemaa ajaloo ja kultuuriga. Vene maailma moodustavad eri rahvustest ja usunditest inimesed. Need on venelased ja kaasmaalased välismaal, väljarände esindajad ja välisriikide kodanikud, kes näitavad Venemaa vastu siirast huvi."[12] Vene keskustes õpetatakse vene keelt ning korraldatakse kultuuriüritusi ja Venemaa poliitilisi hoiakuid selgitavaid väitlusi. Makstakse ka toetusi Venemaal registreeritud mittetulundusorganisatsioonidele, Venemaa riigi- ja munitsipaalasutustele, igasugustele väljaspool Venemaad asutatud ühendustele nende õiguslikust vormist olenemata ning eraisikutele nende kodakondsusest olenemata. Toetatavate prioriteetide hulgas on "Venemaa kohta soodsa avaliku arvamuse kujundamine, teadmiste levitamine meie kodumaa kohta" ning "venekeelse meedia ja teabevahendite toetamine välismaal".[13]

Tegevus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

2008. aastal asus fond Russki Mir aktiivselt tegutsema ka Eestis, finantseerides mitmeid siinsete "kaasmaalaste" projekte. Eestis on nimetatud fondiga seotud mõned endised NSV Liidu eriteenistuste ohvitserid ja mitmed äärmuspoliitikud. Poliitikutest näiteks Venemaa Kaasmaalaste Ülemaailmse Koordinatsiooninõukogu ja Eesti Venemaa Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu liige Andrei Zarenkov ja Puškini Instituudi juhatuse liige Andrei Krasnoglazov. 27. juunil 2008 toimunud Eesti Venemaa kaasmaalaste organisatsioonide iga-aastasel konverentsil esines fondi Russki Mir esindajana ajakirjanik ja endine Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee luureohvitser, Eesti Venemaa Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu liige Vladimir Iljaševitš. Fondi Russki Mir esinduse avamine Tallinnas toimus 18. detsembril 2008 Puškini Instituudi ruumides.[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]